Ekke sünd

Ekke tuli, lauluga - jaanuar, 2014

Alustuseks veidi esimesest sünnituskogemusest.

 

Kuus aastat tagasi, 2007 ootasin oma tütart ja rasedus läks väga mõnusalt. Samuti oli sünd muinasjutuline. Mees töötas sel ajal välismaal ning pidi nädalavahetusel lennukiga Eestisse saabuma ning mina talle lennujaama vastu minema. Aega tähtajani oli siis 3 nädalat. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva enne uinumist rääkisin kõhubeebile, et ärgu ta ikka Tallinna lennujaamas sündima hakaku. Et Tartus Toomel tuleb ikka sündida, kuni seal veel saab. Ja korraga tuli mõte, et alanud päev 04.04. oleks ilus sünnikuupäev. Selle peale tulidki tualetis veed ära ning seadsin end vaikselt Toomele. Kiirabil polnud parasjagu muud teha, nii et nad pakkusid meelsasti transporti. Tuhud ei alanud enne hommikut ning olid siiski õrnad.  Nii ma siis imetlesin aknast päikesetõusu ning kuulasin Unealbumit. Tuhud jäidki meeldivateks – nagu tugevamad päevad. Meeldis nende ajal vaikselt kiigutada end toolis ja vahepeal magada. Ülemineku faasis jutustasin püstijalu sõbrannaga, kes tuli ära tooma mu korteri varuvõtit, et saaksin selle sugulasele kassi toitmiseks edasi anda. Presside ajal siis andsin võtmed üle. Pressidega läks kaua. Noor ämmakas hakkas muretsema, et emakas piisavalt ei tööta ning hakkas tablette mulle andma. Üsna tihti. A keele all need kuidagi ei tahtnud lahustuda. Ja lõpuks suutis ta mind veenda ka poolistukile. Muidu olin põlvili voodil. 16.41 sündis lõpuks tüdruk. Kõige imelisem tunne oli see, kui ta end välja keeras. Olin nõus kasvõi kohe järgmist last sünnitama. Palatisse läksin ka omal jalal ja tunne oli võimas.

 

Edasi läks veidi kehvemini, kuna haiglast välja ei tahetud lasta – imetamise algusega oli raske, samuti olin verd kaotanud 1,3 liitrit. Hemoglobiin langes kuskil 70 peale.

 

Mõni kuu hiljem trehvasin sünnituse vastuvõtnud ämmaemandaga, kes oli vahepeal ise ka sünnitanud. Ta ütles, et tal läks veel kehvemini kui minul. See lause jäi mind kummitama, kuna mul oli mälupilt imeilusast sünnist. Niisiis otsustasin teist korda rasestudes küsida Kliinikumist välja eelmise raseduse ja sünnitusega seotud andmed ning leidsin enda üllatuseks, et lapsele oli antud lisatoitu (mul oli piima, võte kehva), Samuti ei saanud ma aru, miks loetakse 1,3 liitri vere kaotust millekski koledaks. Ühesõnaga usaldus kadus sünnitusmaja vastu ja hakkas idanema mõte kodus sünnitada. Pealegi on meil nii mõnus saun.

 

Uus rasestumine võttis aega aasta. Kui olin just pannud arsti aja kinni, et uurima hakata, kas kõik on ikka korras, otsustas põnn triibud tekitada.

 

Valisin ämmakaks Häli ja kuna tal järjekorrad pikad ning suvepuhkused tulid peale, siis sattusin arvele võtmisele 16. nädalal. Samal ajal vaatasin ringi ka sünnitoetaja järele ning leidsin, et üks lapse lauluaia kaaslase ema, kellest õhkub rahu ja tasakaalu, tegeleb sünnitoetusega. Niisiis pöördusin suvel Inge poole ning sügisest hakkasin käima vabastavas hingamises. Vahepeal jõudsin Häliga eelmise sünnituse materjalid üle vaadata. Ta arvas, et väljutusperiood oli pikk ning verekaotus tegi veidi muret. Mainisin mingil korral ära ka unistuse kodus sünnitada ja tundus, et miskit selle vastu otseselt ei ole.

 

Mehega oli nii, et alguses ta kartis, et aga mis siis saab, kui miskit juhtub. Kui need hirmud said läbi räägitud, oli järgmine vastuargument see, et tähtaeg detsembris, aga siis on ju külm aeg sauna sünnitama minna. Jäi nii, et vaatame, kuidas kujuneb. Ja nii me siis ikka rääkisime sügise jooksul. Tema sünnitusmajast, mina kodust. Ühel päeval tegi mees ilusa ümbersõnastuse, et nagu ta aru saab, olen ma otsustanud kodus sünnitada. Ütlesin, et kui vaja, siis tuleb minna sünnitusmajja, aga muidu jah, väga ei kipu sinna. Eriti pärast seda, kui olime Maarjamõisat külastanud ja seal oli minu arust nii kitsas ja meditsiiniline (võrreldes Toomega ei mingisugustki õhku ega hubasust).

 

Tööl käisin ma viimase hetkeni novembri keskel, st kuu enne ultraheli tähtaega jäin rasedus- ja sünnituspuhkusele. Esimene nädal puhkusest tundsin eriti suurt jõudu, kuna sain tegeleda asjadega, mida teha tahtsin. Mõned olid tööga seotud ka, aga oligi selline sujuv koju jäämine.

 

Naersin ikka, et päkapikud toovad lapse ja detsembris on ilusad kuupäevad 11.12.13, 12.12.13 ja eriti ilus veel 13.12.13, mis ühtlasi reede ja tööl arenguseminar ning koorilauluga esinemine. Veel oli tunne, et sünnitus algab öösel ning vanem laps magab selle maha. Mehe isapuhkus pidi algama 09.12.

 

04.12. öösel hakkas imelik tunne. Vaikselt menstruatsiooni moodi. Avastasin end mõttelt, et poja tahab ehk õe moodi olla ja 4. kuupäeval sündida. See oli samuti öö vastu kolmapäeva nagu 6 aastat tagasigi. Hommikul pidi mees sõitma tööasjus Tallinnasse. Ja Häli pidi samuti sõitma teise Eesti otsa kuni nädala lõpuni. Olin ootusärevuses ja rääkisin mehega hommikul, et kas ta ikka peab Tallinna minema. Ta läks ning lubas ruttu tagasi tulla. Et vähemalt ühe koosoleku teeb seal ära. Tuhud vaikselt hiilisid, aga olid ebaregulaarsed. Lõuna ajal käisin dushi all ja siis tundsin, et läksid tugevamaks. Mees andis teada, et asus tagasiteele. Kui ta kohale jõudis, olid tuhud üsna vaibunud. Saatsin mingi aeg sõnumi nii Hälile kui Ingele. Ingelt sain mõtte, et proovigu me bassein ära. Et kui asjaks läheb, siis läheb. Kui mitte, saab vähemalt mulistada. Ja nii me siis tütrega mulistasimegi. Peaproov sai tehtud.

 

Edasi läks ootamise tähe all. Üks ilus kuupäev järgnes teisele. Öösiti magada ei saanud eriti. Tavaliselt kolme ja viie vahel emakas harjutas. Samuti oli raskusi kõndimisega, kuna laps surus vaagnale. 13. ja reedel ma laulma ei läinud – ei tahtnud trepist lavale ronida, kuna see on Athenas üsna järsk. Mööbeldasime hoopis. Ja muidugi inimesed, kellega sattusin rääkima, pakkusid, et sünnib jõululaps. See tegi meele üsna mõrudaks. Päkapikud ikka võiks tuua, et lapsel sünnipäev oleks.  Tubli laps sai ise ka sellest aru ning pühade ajal sündima ei hakanud. 30.12. eraldus limakork. Muigasin juba, et tuleb uusaastaööl rakettide saatel. Aga ei midagi. 2. jaanuaril pidi täituma ultraheli järgi 42 nädalat. Päevade järgi oleks veel nädalake aega olnud. Mainisin ämmakale, et äkki ootab järgmist ilusat kuupäeva 04.01.2014. Vaikselt hakkas hinge närima mure, et esilekutsumisele küll ei tahaks minna. Ämmakas lubas varsti riitsinusõli andma hakata.

 

Kui kell lõi ette 2. jaanuari, askeldasime veel mehega vaikselt. Tahtsin, et ta teeks minust veel ühe raseda pildi, et kui suur kõht ikka on. Hommikul pidin minema rasedate gruppi hingama ja muretsesin veidi, et ega sisse ei maga. Ühe ajal sain lõpuks voodisse siruli. Vahetult enne uinumist kuulsin, kuidas naba all käis paar klõpsu. Mõtlesin igaks juhuks tualetis käia. Ja hakkasidki veed tulema. Jooksin tualeti vahet 5 korda, enne kui pidama jäi. Saatsin ämmaemandale ja sünnitoetajale sõnumid, et veed tulid ning jäin ootele. Meest äratada tundus kahju. Kahe ajal seda siiski vaikselt tegin, kuna tundsin tuhude algust. Särades ronisin üles korrusele Pärdi muusika taustal õõtsuma. Martin otsis moblast oma uue äppi üles, millega tuhude vahesid mõõta. Minu üllatuseks oli juba esimese vahe 7 minutit ja tuhu ise pea 2 minutit pikk. Edasi läks 5 ja 4 ja … Ühesõnaga kiiresti. Mitte küll väga regulaarselt. Selgus, et Häli on hõivatud, aga Inge hakkas tulema. Kohale jõudis ta poole nelja paiku. Mina õõtsusin üleval korrusel. Istuda ei saanud, lamada ei saanud. Ainult püsti olla kannatas. Mingi hetk pani Martin basseini boileritäie vett.

 

Inge tuli rõõmusõnumiga, et Häli saab ka siiski tulla. Ja soovitas mul tualetis ära käia. Kuulasin sõna, kuid potile istudes tundsin, et see mõte küll ei tööta. Väänlesin valudes, asjatamisest ei tulnud miskit välja. Niisiis tulin sealt ruumist ära ja jäin kahe trepi vahel olevale tasapinnale seisma. Algas veelgi suurem tuhu ning tundsin, et pressib. Hoidsin ühe käega trepi käsipuust, teise käega vanast keskkütte torust, mida õnneks polnud me seinalt eemaldanud. Nii oli hea. Asi edenes tormiliselt. Ja siis jõudis nelja paiku kohale Häli. Astus uksest sisse ja vaatas hämmastunult – niimoodi trepil sünnitategi? Kuna nii oli tal raske aidata, pidime otsustama, kas ronida uuesti üles korrusele tagasi või minna sauna basseini. Otsustasin viimase kasuks, et kui juba vesi sees, siis proovime ära. (Ehe sünnituse avanemise ajal olin korra vannis, aga see tundus liiga kiireks ajavat, ma ei kannatanud. Olin seetõttu selgi korral veidi kahtlev). Saunas oli hea. Nii nagu ette olin kujutanud. Martin tassis aga vett juurde, Häli mõõtis beebi südametoone ja Inge paitas sõnadega hinge. Mina sain kinni järjekordsest vanast keskküttetorust ja tänasin jälle õnne, et me neid eemaldanud polnud. Palusin tuua ka laterna küünlaga ning see pandi pesumasina peale põlema. Laelamp põles ka, aga mind see ei seganud. Kui enne ma hingasin häälekalt, siis nüüd hakkasin laulma. A häälikut nagu heliredelit üles. Ja ikka kogu kopsumahuga, nii valjusti, kui torust tuli. Vahepeal küll mõtlesin korra kõrvalolijate kõrvade peale, aga siis lasin edasi, sest sellest oli abi. Olin enamasti jaapanlanna asendis, käed kas basseini põhja või äärele toetamas. Mingi hetk ei askeldanud Martin ka enam. Istus unisena maas. Pressid olid tugevad, aga lühikesed. Nii kui algas, pigistas Inge mu puusi ja aitas hingamise rütmis püsida presside vahel, Häli katsus, kuidas lapsega. Aga nii kui Häli käe külge pani, nii mul press vaibus. Jändasime päris pikalt. Vahepeal laulsin lapsele omatehtud regilaulu, mida dushi all raseduse ajal harjutanud olin:

 

Tule, tule latsekõnõ

 

Tule tule latsekõnõ

 

Ema kullakallikõnõ

 

Ema kullakallikõnõ

 

Isa silmaterakõnõ

 

Isa silmaterakõnõ

 

Õe mängukaaslasõks

 

Õe mangukaaslasõks

 

Võtsikule pai tegema

 

 

Rohkem ei saanud seda laulda, kuna algas taas tugev press. Nii et kass jäi teisest paist ilma.

 

Mingi hetk vaatasin Martinile otsa ja sirutasin käed ta poole. Ta tuli oma unisusega lähemale ja andis oma käed vastu. Nii ma siis hoidsin temast kinni, vaatasin mõne pressi ajal ta silmadesse ja siis kadusin oma maailma.

 

Tundus, et olin pressinud terve igaviku, aga laps ei liikunud. Vahetasin asendit. Alguses tundus küll, et selg ei lase täiskükis äärel lösutada. Sain siiski asendi sisse ja läks aa-tamine edasi. Inge toetas mind käte alt. Vahepeal toodi vett juurde. Häli uuris beebi seisundit. Katsusin ise ka ta peakest: “Ta on juba nii lähedal..” Aga ikka ei tahtnud ta sündida. Keskendusin täiesti pressimisele. Imestasin veidi, et Häli õhutas kaasa aitama. Pressida on lubatud! Vinge! Lõpuks tuli pool pead välja. Tundus terve igavik ja hull kipitus, enne kui kogu pea välja sai. Häli ütles miskit, mis minuni ei jõudnud. Vist oli, et ta peab kaasa aitama. Ja ta aitaski kehal sündida. See meeldiv tunne, kui laps end välja keerab, jäi seekord kogemata. Lapsel oli nabanöör ümber kaela olnud, eks ta seetõttu aeglaselt tuligi. Mulle anti rinnale ilus beebi. Häli käis näpuga lapse suu ka üle. Ja rätik pandi põnnile peale. Taipasin küsida, kas on poiss. Häli vaatas, et on jah. Ma ei osanud pisikesega midagi peale hakata, et kas peaks kohe rinda andma või... Selline kohmetus oli basseinis istuda. Ja ilus muidugi. Küünlavalgus, head inimesed ümber. Pisut pidulikki. Kell oli 7.05.

 

Mingi aeg laps tegi häält ka. Hääl on tal tugev. Nabanööri palusin mehel läbi lõigata. Ja kuna vesi basseinis oli üsna jahtunud, siis sättisime end toa poole. Astusin basseinist väriseva jalu välja, sain just sussid jalga, kui tundsin, kuidas veri voolab põrandale. Selline korralik loik. Aidati mulle side alla ja talutati tuppa. Seal otsisime kausi ning hakkasin platsentat sünnitama. Tuli kenasti välja ja sobis kollasesse pesukaussi. Edasi on minu mälupildid seotud voodiga. Mingi aeg vaatas Häli mu üle ning tegi paar nõelapistet ja siis tormas autot ära viima. Mingi aeg aitas Inge lapse imema. Mingi aeg avastasin, et kell on juba pool üksteist päeval. Selleks ajaks olin end kööki vedanud. Mingi aeg käisime Ingega platsentat vaatamas. Panin tükikese ka huultele. Ei maitsenud nii soolaselt, kui olin oodanud. Ja minu üllatuseks ei olnud tegu kiulise lihakäntsakaga. Pigem nagu klompidest koosnev. Sai näpuga tükke eraldada. (Platsenta leidis paar päeva hiljem tee aeda elupuu kõrvale maa sisse).

 

Pisike vaatas õndsaid unesid. Ja oli endale nii Inge juuksekarva kui Võtsiku kasukast ühe karva külge haakinud. Usin poiss. Suur õde oli ka usin. Läks ise multikaid vaatama ja pärast nunnutas õnnest särades vennakest. Hiljem seletas telefonis vanaemale: “Mulle sündis venna! Ärkasin hommikul üles, mingi võõras tädi oli köögis ja emme laulis saunas. Tead küll, hääleharjutust ikka aaa ja aaaa”.

 

 

Mehelt kuulsin veel hiljem, et tal oli kange uni olnud. Meenutas, et ma lõpus ei kuulanud enam sõna (Häli oli öelnud, et ma veidi vähem sügavas kükis oleksin, kuna laps ei mahu muidu tulema, Kuna ma ei reageerinud, siis Martin tõstis mind veidi). Ja seda ma ka ei olnud ära registreerinud, et Inge vahepeal tuppa läks ning siis Martin mind selja tagant toetas. Igatahes on seda hea teada, et laps sündis, kui ema oli isa kätel. Sünnitus siis nagu eelmine kordki pika väljutusperioodi ning verekaotusega. Aga tundsin end ikka hästi. Muidugi eriti tänu sellele, et sain kodus olla ning keegi ei torkinud protseduuridega. Olen ülimalt tänulik oma abistajatele ning siiani hämmingus, kuidas nad kõik kolmekesi pisikesse saunaruumi basseini kõrvale ära mahtusid. Hästi armas oli ka järgmine õhtu, kui nii Inge kui Häli läbi astusid ning me köögis kooki nosides muljetasime. Kellel oli jalg kange, kellel käed, kellel andis selg tunda.. Õhkkond oli hubane ja mõnus.

 

Järgneval kahel ööl kella kolme paiku uus pereliige nuttis. Seostasin seda raseduse lõpu emaka harjutustega ning ka sünnitusega. Muidu on ta aga mõistlik põnn. Sünnikaal umbes 4100, pikkus 52. Nimeks sai Ekke.  Ta tundub kuidagi nii küps ja sile.

 

Kaua tehtud, kaunikene :)


Tagasi