Agatha Katariina sünd

Maailma kõige pehmem nahk ja kõige siidisemad juuksed on mu põse vastas. Maailma kõige targemad silmad vaatavad mulle otsa. Olen saanud emaks neljandat korda. Aga see tunne on sama ülev, kui esmakordselt. Looja kingitus, täiuslik väike inimene. Ma ei ole seda kuidagi ära teeninud, et tohin olla selle väikese tüdruku ema. Olen Jumalale väga tänulik selle hoolitsuse ja toe eest, millega Ta mind läbi raseduse ja sünnituse kandis.
 
Seekordses sünnituskogemuses on minu jaoks palju uut ja enne kogematut. Peale teist ja kolmandat sünnitust, mis kestsid mõlemad umbes kolm ja poolt tundi esimesest valupojast lapse sünnini, arvasin, et tean sünnitusest juba kõike. Aga oh ei, nüüd tean, et ma veel midagi ei teadnud.
 
Usun et kõik, kelle lapsed on sündinud pisut enne tähtaega või tähtajal, teavad mis tunne on, kui 40 rasedusnädalat täis saab, aga lähenevast sünnitusest pole märkigi. Kui lisada siia juurde suur kaalutõus, peavalud, käimis-ja asendimuutmisraskused, kõrvetised, pidev wc-külastamine ja muud "rõõmud", siis ei ole sugugi imestamisväärne, et rasedusest lõpuks üks suur tüdimus saab. Ei mõjunud mulle tähtajaga peaaegu kokkulangev täiskuu, ei "puhunud mind pikali" mitu päeva maja ümber puid murdnud tormituuled.  Lõpetasin kümneid suuremaid ja väiksemaid töid majapidamises, ei säästnud end raskustetõstmisel - aga kuhu jäi minu beebi? Lõpuks tundsin end ootamisest väsinuna ja isegi harjusin selle kehva olemisega. Oli lihtsalt täiesti ebatõenäoline, et mulle peaks laps sündima. Siis tabasingi end mõttelt, et see ongi vist õige märk!
 
Eelmisel õhtul jätsime suuremad lapsed veidikeseks omapead koju ja sõitsime abikaasaga joogivee järele ning poodi. Tõstsin poes ostukorvi suure jogurtitopsi, juua ja maiustusi. Poe eest koduteele keerates nägime kesk sünget pilvist taevast laiumas suurt vikerkaart, mille mõlemad otsad heina-ja karjamaadel maad "puudutasid". Kas nüüd läheb lahti? On SEE mulle märgiks? Vikerkaar kadus sama äkki, kui see ilmunud oli.
 
Sel kõhuelanikul oli eriline komme end peaga vastu emakakaela suruda ja siis keerutada. Ikka kohe väga valusasti. Mõtlesin õhtul voodis, kui see juba nii valus on, kas siis sünnitus tuleb kergem? Uinusin hoolimata tita möllamisest kõhus.
 
Mind äratas kolmveerand ühe paiku valu. See oli SEE valu, puhas emakakaela avanemise valu, varasemast vana tuttav, seekord uue värviga - kuum ja kõrvetav. Oo, mõtlesin - 16. september on väga ilus kuupäev, mulle väga meeldiks just täna sünnitada! Alguses olid valudel lootustandvad väikesed vahed ja ajas hirmsasti pissile. Kell 1.11 ajasin end voodist välja ning kõndisin vannituppa. Tagasi jõudes jälgisin pisut kella - 7,5,8 minutut vahet. Kas äratada mees? Kus sünnitada? Otsustasin edasi pikutada, aga valude vahed pikenesid. Isegi 20 minutit oli valude vahe, suutsin vahepeal suikuda - aga ärkasin igakord SELLE valu peale üles. Miks siis asi korralikult käima ei lähe? Hea oli kõndida, ent pimedas majas naksuval laudpõrandal polnud see siiski piisavalt ahvatlev väljavaade. Õues aga ladistas vihma. Olin hommikuni üleval, vahepal sõin seda poest toodud jogurtit, tegin juua ja kõndisin ringi, aga ei äratanud kedagi. Kas sünnitus on minu suhtes äraootaval seisukohal või mina sünnituse suhtes?
 
6.30 helises äratuskell ning rääkisin mehele, et olen öö läbi vahelduva eduga valutanud ning jäägu ta töölt koju igaks juhuks. Kõige vanem tüdruk (8a) läks läks tunni aja pärast kooli. Samal ajal konsulteerisin telefonitsi Meeliga, kuidas oleks õige edasi toimida. Mõte ja soovitus oli puhata, süüa ja minna jalutama, vajadusel viia väiksemad lapsed temale hoida. Seega pikutasin, valud ikka alles, kuigi vahed pikad. Põis ei pidanud enam üldse. See asi peab ju ometi õige olema?! Õnneks olid mul käepärast täiskasvanute mähkmed, otsustasin anda kehale vaba voli ning mitte koormata end pideva vetsu vahet jooksmisega.
 
Sõin veel jõu kogumiseks. Ja kell 9 otsustasin õue minna. Mees jäi lastega koju. Tõmbasin jalga oma lillelised kummikud ja selga vihmajope. Meeleolu oli elev! Patseerisin oma pardikõnnakul mööda maanteäärt umbes kilomeetri jagu edasi-tagasi. Kutsusin last nimepidi ja rääkisin talle, et kui ta välja tuleb, siis ootavad siin teda mõnusad mängumaad, lamba-ja kitsekari ja et nii tore ikka, et ta saab sündida kodus ja elada maal. Tagasi kodu juurde jõudes tundsin pearinglust ja seepeale otsustasin väravast sisse keerata.  Selle jalutuskäigu ajal sai aga selgeks, et sünnitegevus ei vaibu siiski, aga jalutades on valud väga-väga leebed, puhtalt üle jalutatavad ja osadel täitsa tugevatel kokkutõmmetel puuduski valu. Sellegi poolest tekkis soov tuppa minna. Istusin veel maja taga toolil veidike aega ning läksingi tuppa.
 
Toas otsustasin süüa, miskipärast tekkis isu toore porgandi järele. Abikaas tõigi mulle piraka porgandi, millega suundusin magamastuppa. Järasin porgandit, taustal mängis Vikerraadio. Enam ei vaadanud ma kella üldse, orieteerun tagantjärele puhtalt saatekava järgi :) Otsustasin võtta arnicat. Asi hakkas ilmet võtma. Mees käis vahepeal kitsi lüpsmas ja lapsed olid omapead. Nende kiituseks tuleb etteruttavalt küll öelda, et tüdrukud (5 a ja 2 a) olid ülitublid! Püsisid elutoas, vaatasid vahepeal telekast lastesaateid, käisid õues ja ei seganud üldse! Seega läks kuidagi iseenesest päevakorrast maha nende kusagile hoiule viimine.
 
Kell oli nüüd umbes 10. Pikali olla ma ei saanud, tuba oli ringi kõndimiseks liiga pisike. Hea oli olla käpuli. Selleks ehitasin omale tekkidest-patjadest voodile hunniku, millele toetuda ülakehaga. Teise toetuspunkti tegin põrandale, selliselt, et peadpidi tugitoolis olla saaksin. Kumbki koht polnud ideaalne - voodi oli liiga pehme, põrand liiga kõva. Kolisin ühest kohast teise ja püüdsin sättida olemist paremaks. Tugitool tundus parem, täiustasin seda patjadega (eriti toeks oli kõvema sisuga imetamispadi!), maha laotasin lambanaha ja sellele lina. 11.30 alanud järjejutu ajal olin juba tugitooli end "mõnusasti" sisse sättinud. Pea tugitoolis, käed lõdvalt üle käetugede rippumas (see oli väga hästi lõdvestav asend) ja põlved maas. Hingasin, hingasin, hingasin üle neid tulikuumi emakakaela avavaid laineid.  Vikerraadio kohta tuleb ütelda, et muul ajal poleks ma ilmselt kuulanud saateid sushi tegemisest, Eesti esimese satelliidi saatmisest orbiidile ja Mart Laari otsusest mitte kandideerida erakonna esimehe kohale  - nüüd aga ei suutnud ma kanalit vahetada ega paluda ka mehel seda teha. Niisiis sünnitasin seekord Vikerraadio taustal. Palav hakkas, riisusin tasapisi riideid seljast ära.
 
Mingil ajal, kella poole kolme paiku vast, kutsusin mehe enda juurde, olemine läks valusamaks. Minu ideaalne "ämmaemand" istus mu juures voodil, selja taga ja täiesti sekkumata, täpselt nagu mul sel hetkel vaja oligi. Kuulsin teda palvetamas ja see andis mulle palju jõudu. Siis ei teanud ma veel, kui tõsine töö on ees ootamas. Enne olin mõelnud, kas suurem laps jõuab koolist koju enne või pärast sündi? Ta tuli poole nelja paiku ja oli kohe aru saanud, mis toimub. Lapsed püsisid endiselt kõik elutoas. Hea tunne oli, et kogu pere on nüüd kodus. Umbes sel ajal hakkasin ma ka häält tegema ja palusin mehel käed alaseljale panna. Sellest oli tohutu abi, tema soojad tugevad käed tõesti aitasid. Ilmselt oli see pea laskumise valu, mis nüüd sinna kiirgas ja ka alakõhtu tugevasti kõrvetas. Lõdvestasin teadlikult suud - huulte vahelt häälega välja hingates ja raputasin lõdvaks üle tugitooli rippuvaid käsi. Vahepeal  puhusin veidi ka rusikasse, aga seekord minu eelmiste kordade lemmiknõks ei toiminud. Põlved hakkasid valutama, mees tõi valu vaheajal lambanahale veel poroloonmadratsi alla. Nüüd oli asend täiuslik. Kiilusin end voodi ja tugitooli vahele kinni - jalad toetasin vastu voodit. Jaa, pea laskumine see kindasti oli! Sest nüüd tuli juba pressitunne. Õnneks ei teadnud ma ette, et pressid ligi tunni kestavad. Pressid olid algul küll nõrgad, aga sellegi poolest kaasakiskuvad. Ei õnnestunud mul neid üle hingata (hakkas hoopis pea ringi käima, ju ma liiga sügavalt hingeldasin), peale mõningast üritamist otsustasin kehaga lihtsalt kaasa minna. Nüüd tegin juba õige valju häält - "aa" oli mu seekordne lemmik.  Mõttes aga kisendasin: "Ma venin lõputult, ma suudan, ma saan hakkama! Jumal, kes on loonud mind ja lapse ja sünnituse, aitab mind!"
 
"Kui hirmus oleks olla haiglas! Kuidas leida seal mugavat asendit, kui see koduski nii keeruline on? Alluda personali soovitustele ja taluda pidevat õpetamist ja kannustamist - vat see on väljakutse!" mõtlesin ma kogu protsessi vältel korduvalt! Müts maha naiste ees, kes sellise sünnituse haiglas on läbi pidanud tegema. Pealegi pole minu teada sünnitustubade standardvarustuses üldsegi nii häid tugitoole ja voodeid, millede vahele end kiiluda!
 
Puhkes lootevesi, nagu ikka minu puhul - see oli roheline! (Raadio teatas just, et kell sai 16.) Mees ei ütlenud midagi, aga ma vaatasin järgmisel vaheajal järele. Kuidas on see võimalik, et kõigil mu sünnitustel on vesi roheline olnud? Pärale hakkas jõudma, et lapse sünd ei saa enam kaugel olla! Läksin pressidega kaasa, võtsin appi kogu oma jõu. Asendi muutmine oli väga raske, siiski üritasin end veidi sirutada. Pea lõikudes oli kõrvetustunne erakordselt tugev. Kõigil eelmistel sünnitustel on pressid olnud kogu protsessi lihtsaim osa - valus enam polnud, mõne pressiga oli laps väljas. Nüüd oli kõik hoopis teisiti. Mulle endale tundus, et ma ei saa kuidagi pead välja, et see liigub pooleldi välja ja libiseb sisse tagasi. Aga see minu oletus ei osutunud tõeseks, mees rääkis pärast, et pea jõudis kohe ilusti välja ja jäi vaid korraks pidama, järgmisel hetkel libises välja ka keha, nii et tal jäi vaid käed alla panna. Nii ootamatult oligi see raske töö läbi! Kell oli 16.26.
 
Tita hakkas kohe kõva häält tegema ja oli ilus roosa, vaid käelabad ja jalatallad pisut heledamad. Nabanöör polnud ümber kaela, aga taaskord oli see väga jäme ja meenutas köit. Laps tundus mulle nii kohutavalt väike! Ja nii kohutavalt armas, täiesti tuttav laps! Teisest toas kuulsin kaheaastast teistele ütlemas - "Ma kuulsin tita häält!". Kutsusime lapsed oma õde vaatama. Njah - UHs nähti küll korduvalt tüdrukut, aga ega me seda kontrollinud ka ei olnud :) Nüüd vaatasin, et on ikka tüdruk jah!
 
Ma olin omadega täiesti läbi ja üleni higine. Liikuda oli raske, kuid esimese eufooriaga suutsin siiski titeke süles ronida voodisse, varem ehitatud padjakuhila najale. Järgnesid kohutavad külmavärinad, mees tõi meile tekke peale. Minu unistuseks oli kindlsti peale sündi mitte ringi rabeleda, vaid tunnike laps kõhul veeta. See tunnike läks paraku imekiiresti, ei saanud arugi! Platsenta oli veel ju sünnitamata. Lõikasime nabanööri läbi ja hakkasin tegelema platsentaga. Kõigil eelmistel kordadel on platsenta  väga ruttu  peale last tulnud, ilma igasugu sekkumiseta. Nüüd oli tund möödas, tulid ka pressid  - mis olid kohutavalt valusad, mu selg ja kõhulihased samuti ja ma ei suutnud voodist püsti tulla. Imetasin last ja katsusin voodis kausi kohal kükitada, sikutasin õrnasti nabanöörist - ei midagi. Haiglasse küll ei taha sõita! Otsustasin helistada Meelile ja nõu küsida ning eestpalvet paluda. Tema soovituse peale lasin mehel end voodist püsti aidata, aga seista ei suutnud sugugi. Ja mitte sellepärast, et end üldiselt nõrgana tundnud oleks või pea ringi käiks, aga lihtsalt nii valus oli olla. Tuli mõte minna vannituppa dushi alla. Poolpüsti vannitoa poole kõndides ja kohale jõudes tundsin taas presse ning otsustasin suurest valust hoolimata pressida. Platsenta potsatas koheselt kogu oma aukartustäratavas suuruses kaussi! Nüüd oli hea sooja duhi alla minna.
 
Kui ma puhas olin ja voodiriided vahetatud, pugesime titaga voodisse ja panime ka tema riidesse. Ei, enne veel kaalusime, et ei peaks mitu kord last kiusama. Meie vana mehaaniline titekaal näitas 3650g. Suured õed valisid nüüd minu juhatuse järgi kummutist riideid ja tõid teki. Iseenda kosutamiseks võtsin arnicat, mees oli raudrohutee vahepeal valmis teinud ja mind ootas ka suur pudel granaatõunamahla, sõin muidugi ka. Järgnesid mõned telefonikõned rõõmusõnumi teatamiseks ja mõnulesime edasi.
 
Mu kõhulihased pole varem kunagi nii valusad olnud. Selg samuti. Seljataga oli vist elu suurim füüsiline pingutus. Sportlikku vormi pole mul ollagi, aga ega varem pole vaja ka olnud. Küll oli ikka raske töö! Aga kõigest sellest ei jäänud mulle ikkagi halba või valusat mälestust, vastupidi! Olen üllatunud, et sünnitused võivad niivõrd erivevad olla ja et ma selle raske töö kõigest hoolimata ära tegin. Aitäh kõigile eestpavetajatele, teie tugi oli tuntav!
 
Järgmisel hommikul käisime kohalikus haiglas sünnitõendit toomas, last mõõdeti ja kaaluti ka. Tita oli väa rahulik, ei teinud piuksugi - muudkui vaatas ringi. 3500g, 52 cm, pea 37 cm, rind 36 cm. Minu tundidepikkusest tööst sai meditsiinikeeles kokkuleppeliselt sünnituse pikkuseks tühised 5 tundi ja 26 minutit, sealhulgas ka platsenta sünd.
 
Seljavalu vastu aitas järgmisel õhtul muskaatsalvei õliga masseerimine. Nagu imerohi - õhtul uinud haige seljaga ja ärkad tervega! Tänu Jumalale, olid järelvalud seekord leebemad kui möödunud korral. Leebemad küll, aga hoopis omapärased - kiirgasid jalgadesse, istudes põlvedeni ja kõhuli olles suisa pahkluudeni. Ka piima tulemine oli seekord kergem ja rahulikum, vastukaaluks tormiliselse sünnitusele. Emakas tõmbas samuti hästi kiiresti kokku ja verejooks on seninähtutest väikseim.
 
Olles varem haiglasünnituste käigus lõigatud ja rebenenud (ja ikka korralikult, 3.-4. aste), ei kartnud ma seekord üldse miskipärast rebendeid. Ei raseduse ega ka sünnituse ajal mitte - isegi ei tulnud pähe, et võiksin rebendi saada. Kui aga sünnitus läbi oli saanud, tuli hirm  - oleks ju loogiline, et sellise pressimise peale ikka rebenesin? Mees kinnitas vastupidist, aga mina kahtlesin edasi. Aja möödudes siis püüdsin tuvastada, kuidas lugu on ja ehmatasin väga. Hirmul on suured silmad, nagu öldakse - see mida ma rebendiks pidasin, polnud seda siiski! Üks koht oli natukene kibe, ei mingit märgatavat haava ega midagi.  See oli tõeline kergendus! Väike kipitav haavake aga paranes ilusti.
Nüüd on mul neli tütart ja neli sünnituskogemust: kaks pikka rasket ja kaks lühikest ja kerget. Kaks korda haiglas ja kaks korda kodus. Kaks korda olen sünnitanud teisipäeval ja kaks korda reedel.