Teine lootossünd vette

Rasedus kulges sarnaselt eelmisele, olin pidevalt väsinud ja vaevu vedasin end hommikul kell 10 voodist välja, et sööki valmistada ja seejärel magama tagasi minna. Tegin peaaegu iga päev küll natuke joogat, aga põhiliselt ei teinud ma mitte midagi. Alles kaheksandal kuul tuli energia tagasi, veel 2 päeva enne sünnitust käisin mustikal ja päev enne ujusin pika ringi üle soojärve ja tagasi. Magneesium aitas krampide vastu. Hommikuti jõin õunaäädikavett või savivett. 3 päeva pärast sünnitustähtaega hakkasid öösel tuhud, sõitsime siis suvilast Tartusse sõprade ilusasse ja hubasesse kodusse, sest meil endil ei olnud parajasti korterit. Kolme ja poolese tütre Herta võtsime ka kaasa, kuigi mu ema ütles murest murtud silmadega: "Jätke vähemalt tema siia, peab ta siis seda KÕIKE pealt nägema..."

Autos olid tuhud iga 5 minuti tagant, päike tõusis, algamas oli ilus suvepäev ja kell 4 jõudsime Tartusse ja mees hakkas basseini üles panema. Hommikul kutsusin sünnitoetaja Mari, aga sünnitegevus vaibus mõnevõrra. Mängisin natuke klaverit ja otsustasin seekord tuhudest rõõmu tunda ja saata kokkutõmbuvale emakale tänulikke mõtteid ja naeratusi. Üleüldse otsustasin sel päeval keskenduda ainult sellele, mille üle tänulik olla. Siis tuli ka sõbranna Annikki, kes samuti kodus sünnitanud, läksime Hertaga basseini sulistama ja Annikki mängis teraapilist tšellomuusikat. Oli kaunis, kuidas kampoli tolm sügavalt vibreerivatelt pillikeeltelt õhku hõljuma lendas. Mari andis mulle arnikat, mille peale sünnitegevus ei kiirenenud ja me läksime kõik magama. Üldiselt, ma ei tea kellaaegadest midagi. Palvetasime Annikkiga Neitsi Maarja ja Jeesuslapse ikooni ees, mille peale tundsime imelist avardumise ja hoituse tunnet. Õhtupoole olin imestunud, et kell oli juba 6, see tühendas, et lapse sünd ei saanud olla enam väga kaugel, kuigi vahepeal oli kahtlus, kas üldse ta sel päeval sünnib. Mul oli väga suur usaldus Mari suhtes, kes pidi ära tunnetama, kui midagi on viltu ja tarvis haiglasse pöörduda, isegi kui välised näitajad puuduvad. Teadsin, et vajan seekord teadjama tuge, et esimesel sünnitusel olin olnud naiivne ja uskunud loetud sünnilugude põhjal, et kõige ägedam on üldse üksi sünnitada (mis muidugi osade jaoks ongi tõsi, tuleb ennast lihtsalt piisavalt tunda). Seekord jälgis Mari, et vee temperatuur oleks 32 kraadi ja et vees oldud aeg oleks võrdne maal oldud ajaga (nt poolteist tundi vees ja siis poolteist maal) -- esimesel korral ma neid reegleid ei teadnud. Ja seekord ma ei kartnud enam valusid, kuigi mingist ajast läks pööraselt valusaks ja intensiivseks. Nüüd keskendusin lõdvestumisele, et mitte avanemisele vastu töötada, hingasin sügavalt ja tuhude ajal puristasin-mulistasin lahtise suuga vette, õõtsudes samal ajal neljakäpukil, märg rätik õlgadel. Maal olles ma möirgasin ja ilmselt segasin lahtise akna kaudu õuel Toomemäel toimuvat suveteatrit, aga seda teadvustasin ma õnneks alles hiljem..Mari soovitas erinevaid asendeid, lõdvestas mu puusi ja käskis tallad maas hoida, kui kogu jõuga sõrmed mehe õlgadesse klammerdasin. Tuhu ajal mõtlesin, et see läheb mööda, see kestab vaid minuti, ja varsti sünnib tita, ja iga tuhuga tuleb ta sünd lähemale. Herta oli terve päeva olnud toeks oma rõõmsa basseinis mänglemisega, aga õhtul kell 9 muutus ta natuke tüütuks ja ma palusin Maril ta magama panna, ning Herta jäigi kohe tuttu. Siis läks asi alles hulluks, kätte jõudis maal olemise periood, ja ma karjusin päris kõvasti, Annikki tuli jälle tšellot mängima, vahepeal kostus suveteatrist müstilit keskaegset muusikat. Limakork eraldus. Lõpuks lubas Mari mul basseini minna ja soovitas mehel ka sinna ronida ja mul talle sülle istuda. See oligi väljutusperiood, mis kestis ainult 25 minutit. Ütlesin lapsele, et ta tuleks mulle sülle ja et ta on väga oodatud. Ja oo seda eufoorilist rõõmu, kui ta peake välja tuli (koos lootekotiga ehk õnnesärgis) ja seejärel kohe ka keha, Mari tegi talle vee all kukerpalli (et lapsel elus orjentiir oleks) ja oo kui väike ja ilus ta oli! Istusime veel tükk aega mehe ja lapsega basseinis ja olime üliõnnelikud. Poole tunni pärast palus Mari mul pressidega ka platsenta väljutamist kiirendada, sellega läks ka ilusti. Siis panime platsenta sõelale ja sättisime end voodisse, ajasime veel tükk aega juttu, tegime tänupalve ja viimaks palusin ma lapse sugu järele vaadata, et mul oleks, mida sõnumisse oma ema jaoks kirjutada. Tüdruk. Kaalu meil siiani polegi, aga arvatavasti ta 3 kg oli. Kolmandal päeval lõikasime ikkagi nabanööri läbi, sest see kuivas nii ootamatult kiiresti traatjas-kõvaks ja jällegi kiskus liigutamisel naba natuke veriseks. Siiski ma ei lakka olemast vaimustunud lootos-sündi käsitlevas raamatus lubatud tagajärgedest, mis siiani mõlemi mu lapse puhul ka avalduvad -- need on rahulikkus ja eneseteadlikkus ja tunne, et nad pole millestki ilma jäänud. Esimene tüdruk näiteks on alates kuuendast elukuust käinud minuga kaasas igal pool teatrites, kinos ja pikkades igavates loengutes, ilma et ta seal igavleks või kedagi segaks; ta võib väga kaua huviga  asju jälgida ja samas ei nõua ta peaaegu üldse mu tähelepanu. Ja uus tita, praegu 2-nädalane, tundub veelgi rahulikum kui Herta sama vanalt oli, sest eks ta sünd oli ka kergem. Olen ülimalt tänulik kõigile, kes olid toeks ja abiks, ja lapsele, et ta meie juurde tuli nii pehmelt:)