Kristjani sünd

Kristjani tulek on juba omaette imeline lugu. Pere planeerimisel soovisime teise lapse tuleku lükata kaugemasse tulevikku. Aga tema tulekut on isegi raske sõnastada – kellegi intensiivne kohalolu, kellegi võõrad mõtted mu peas, kes veenis mind pidevalt, et on õige aeg tema tulekuks, täielik uuesti armumine oma mehesse jne. Ja nii andis see lapsuke meie perele võimaluse ka materiaalsel tasandil tulevik läbi mõelda ja arutada.

Kuna esimene laps sündis meil edukalt kodus, siis seekord tahtsin seda enam kodus sünnitada. Mees oli seekord täielikult poolt ja toetas igati oma mõtetega. Teine rasedus kulges mul ka kergemini ning väga lahe oli näha pisikest ultraheli vahendusel kõhus pikutamas ja mõnulemas, käed üle pea. Kuid ootusaja lõpp oli minu jaoks piinarikas, midagi oli toimumas juba juuni keskpaigast saadik. Lõpuks oli juba tüdimus väga suur ja võtsin asja huumoriga, et jäängi rasedaks :). 39.-nda nädala lõpus, samal päeval kui mehel algas puhkus, oli tunne, et hakkan sünnitama, väga jõulised libatuhud käisid ning olin kui teises dimensioonis. Samal õhtul saime ka ringi sünnitusbasseini enda kätte ja üles seatud. Aga siiski ei juhtunud midagi, pigem vastupidi, pärast vanni paikasaamist jäi kõik mitmeteks päevadeks väga vaikseks. Naersime mehega, et nüüd kus vann käes ja issil algas puhkus, on pisikesel aega küll tulemiseks.

Alles 41. nädalal hakkas hommikul kell kaheksa limakork eralduma. Pealelõunast alates hakkasid libatuhud ning õhtul kella üheksa-kümne ajal algasid tasahilju regulaarsed tuhud, 20- minutiliste vahedega. Helistasin enne kella ühtteist tugiisikutele. Kuskil kella ühest öösel muutusid need lühemaks, 10-5 minutilisteks vahedeks. Miskipärast meeldis mulle, kui televiisor mängis ilma hääleta ja heliplaat häälega – need andsid justkui turvatunnet, sest mu mees ja laps magasid teises toas. Sättisin sünnitusvanni vett ning kõike sünnituseks valmis. Tuhud muutusid üha nõudlikumaks ja niitsid mind jalust kükki õõtsuma. Ja tuli tugev tunne, et nüüd on õige aeg tugiisikule helistada, ühtlasi ajasin ka mehe üles. Ise läksin sünnitusvanni, et saada leevendust. Kuid suur oli mu üllatus, kui vanniminek mind nö täiesti maha niitis – tuhu oli intensiivne ja sügav. See ehmatas päris ära ja otsustasin veest välja tulla. Siis jõudis ka tugiisik, ta arvas et mul asi alles päris algusjärgus, kuna sain temaga rahulikult ja rõõmsalt rääkida nagu ei sünnitakski veel :).

Siis aga tuli vist tuhu jutu sisse ja see niitis mind küll. Tugiisiku ettepanekul proovisin uuesti vette, seal esialgu asi talutav, proovisime häälikuid ning tugiisik ärgitas mind erinevaid asju proovima – vahepeal püsti tõusma, asendeid vahetama, laulma jne, ta ei uskunud ka siis, et asi tõsine :). Tundsin aga, et võimatu ennast isegi eriti liigutada, kuna järgmine tuhu kohe tulemas ja mul tuleb selleks asjalikult valmistuda (surusin enda rindkeret rohkem vette). Kuid peagi oli selge, et vees on raske tuhusid „üle elada“ ja ronisin ruttu diivani juurde, kus mind järgmine tuhu kohe tervitas ja upakile ajas. Peagi jõudis ka teine tugiisik ja see oli miskipärast nagu kergendus, et nüüd on kõik kohal ja sünnitus võib täie rauaga kulgeda. Ja olingi silmitsi tugevate pressitunnetega. Mulle tundus, et keegi ei usu kohalolijatest, et asi on tõesti tõsine ja ägasin, et ei suuda pressist üle hingata. Mul tekkis kohutav tunne – nagu viibiks surma ja elu lävel ning täielik üksindustunne, et mitte keegi peale mu enda ei saa mind aidata. Peast käis läbi mõte, et viimane kord kui sünnitan, et see ikka nii jube J. Järelikult olin juba siirdeperioodis, kus laps hakkas väljuma. Klammerdusin oma sisemusse ja tundsin vajadust A häälikust O-le üle minna ning väga madala häälega. See aitas tohutult ning kuigi pressitunne tahtis minust võitu saada, siis ei andnud ma kordagi alla, vaid tõesti klammerdusin enda jaoks ainsasse pääseteesse – madala häälega O hääliku hingamisse. Lisaks oli tohutu abi sellest, kui mees või tugiisik hoidsid oma käsi tugevalt kahel pool pihta ning panid mu palvel märja rätiku mu seljale. Mu enda jaoks oli üllatav, et abi oli just siis, kui nad käsi hoidsid ülevalpool, vaagnapiirkonnas käte hoidmine ei andnud leevendust.

Peagi tundsin, kuidas lapsuke vaikselt rajab teed väljapoole ja ühel hetkel käisid pauhti ka looteveed. Mees hoidis mu selga ja ehmatas, et veed sellise pahvakuga tulid. Ja alles siis said kõik aru, et tõesti on laps juba kohe väljumas :). Rääkisin Kristjaniga, et tulgu ta rahulikult, et aega on ja ta mõistis ning paar korda käis oma peakesega edasi-tagasi, et vaikselt teed rajada. Siis oli minu jaoks otsustav hetk – mul tekkis ka mõte, et kas tõesti nüüd sünnitan kuival, et kuidas ja millal vette minna. Ja tugiisikud nagu oleks mu mõtteid lugenud ja tegid ettepaneku ikkagi vanni minna. Olin pelglik, et kas saan minna, aga nemad julgustasid, et on õige hetk minna. Ja nii ma kobisin sünnitusvanni ja juba järgmise hingamisega tuli peakene välja. See oli võrratu tunne, kuidas ta ennast keeras ja siis toimus minu jaoks midagi ehmatavat – tundsin nagu keegi sikutaks jõuliselt lapsukest välja. Karjatasin, et „ärge sikutage!“. Aga tuli välja, et laps ise vingerdas ennast minu kehast välja! See oli uskumatu. Mu keha aga ei tõtanud uue kontraktsiooniga appi ja ma olin paar hetke päris nõutu ja üritasin hingata, kuigi see tundus tulutu, sest Kristjan ise vingerdas oma pool ülejäänud keha välja.

Kuigi olin tahtnud teda ise vastu võtta, siis väljus ta minust taha kaugele liueldes ja tugiisik võttis ta oma kätele. Ja olin nii rahul, et sain tugiisiku käest lapse oma rinnale. Segadus tekkis nabanööriga, sest ma ei võtnud last oma jalgade vahelt ja nii jäi nabanöör liiga lühikeseks. Segadus sai lahendatud ning meeletu rahulolu valdas, vannivesi oli ka täiesti puhas. Tegime mõned pildid vannis ning siis sättisime ennast mugavalt diivani kõrvale, et oodata ka platsenta sünd ära. Tunne oli võimas, kuskilt ei andnud mul midagi valusat tunda ning meeletu tänutunne valdas mind Kristjani ees. Platsenta sündis minu ajataju järgi kuskil 20 minuti pärast ja oli täiesti terve. Nabanööri lõikasime läbi kuskil kahe tunni pärast.

Kristjan ise oli kohe selge pilguga ja nagu oleks ta ka varem igapäevaselt rinda võtnud, oskas kohe isukalt süüa :). Väga toetav oli tugiisikute tegevus sünnitusjärgselt ning olen neile südamest tänulik, sest ilma nendeta ei oleks see kindlasti imeline sünnilugu olnud. Enne sünnitust on mul mõlema lapsega periood, kui käivad hiilivad tuhud, kus ma tunnen, et ei taha kedagi sünnituse juurde, tahan vaikust ja rahu ja omaette olla. Kui aga sünnitus saab hoogu, siis tunnen, et pole vahet kui palju inimesi kohal on, vaid see, et oleks toetus, soojus ja armastus.

Kokkuvõttes leian, et pole oluline tegelikult, kus sünnitada, vaid kuidas. Minu jaoks on olulisimad tegurid turvatunne, side oma lapsega ja toetajad sünnitusel.


Tagasi