Kolmanda lapse sünnilugu ehk kodussünnitus võõrsil
13.02.2010
// vahel mehe kommentaarid
Ammu enne seda kui ma kolmandat korda lapseootele jäin, jõudsin minna uuesti õppima.
Sedapuhku kutsekas ja kaugõppes. Sessid kord kuus, kolm päeva järjest. Tibu tuleku
tähtajaks oli arst määranud laupäeva, 13.02 ning samal nädalavahetusel oli meil sess. Ma,
nii isekas nagu olen, rääkisin tibule, et käime sessil ära, tuleme koju ja siis pühapäeva
hommikul on hea rahulik sündida. Andis lootust. Vanemad lapsed viisime mu vanemate
juurde hoiule, sest mees tahtis ise ka veel tööd teha ning neljapäeva hommikul ma sessile
läksingi. Koti vajalike asjadega võtsin muidugi kaasa. Ise muudkui rääkisin mehele, et
ega tita koolis küll sündima ei hakka, ta ikka valib selleks sobiva ja rahuliku aja, kui meie
selleks valmis oleme.
Esimene päev läks rahulikult mööda, tänasin titat, et ta veel vastu peab ja kannatlik on.
Teine päev tundsin, et kehvem oli olla. Ajas isegi iiveldama. Eks ma siis istusin ja
puhkasin. Ise mõtlesin, et ega ma ometi oma isekusega titale liiga tee... Aga päev läks
õhtusse ja saabus ka meile öörahu. Oh üllatust, juba kell 22! Tavaliselt me nii vara pole
magama läinud, aga ju siis tips oli teinud omad kokkulepped (neist tuleb juttu ka kohe
edasises). Mõtlesin, et vähkren nüüd siin paar tundi, enne kui uni tuleb, aga tegelikult
vajusin kohe. Ärkasin öösel miskipärast üles. Oli pime. Tõenäoliselt hommikupoole ööd.
Eks ma siis käin vetsus ära ja tulen magan edasi. Kobamisi leidsin prillid ja telefoni (ilma
milleta ma tõesti enam vetsu ka ei läinud) ning lahkusin toast. Sammun duširuumi poole
ning tunnen, et tilgun. Ei julge isegi mõelda, et mis see küll tähendama peab. Ühtaegu
nagu mõtlen, et nüüd hakkab pihta ja teisalt ei taha tunnistada, et just nüüd. Jõuan potile
ning jah tõesti, limakork tuleb. Vaatan, kell on 2.11. Kas tõesti? Kell on nii vähe. Ja kas
tõesti ma hakkan nüüd sünnitama? No ühikas küll mitte, nii et kiiresti tuleb siit minema
saada. 2.15 kõne mehele: Limakork tuli, hakkab pihta. Vastas tõeliselt reibas hääl: ma siis
hakkan tulema! Ta oli linnas!! Istusin potil, kõht lahti, mõtlesin, mida teha. Kas minna
tuppa ja panna end seal riidesse või lähen toon kodinad duširuumi ja saan seal riietuda
teisi segamata. Endal ikka hinges segadus, et miks just nüüd. Aga ju siis on nii vaja ja
titale parim aeg. Tõin oma asjad ära ja kadusin uuesti potile. 2.33 tulid veed. Varasemate
sünnitustega pole seda juhtunud, et veed kohe ära tulevad. Tõenäoliselt oli ka see
märguanne, et kõik on korras ja võta rahulikult. Istun taas potil, kui saabub unine
kursaõde kontrollima, mis toimub. Selle ajaga oli jõudnud mees ühika ukse taha ning sai
kohe abi ka välisuksest sissesaamisel.
Seisan siis mina seal keset ruumi, tunnen esimest õrna aimatavat valu, endal hinges
ärevus ning kõrval on mees ja kaks kursaõde: läheb asjaks. Kuna kodus on liiga külm,
siis tuleb leida koht kuhu sünnitama minna, millega mees telefoni teel tegeleb. Ilmselge,
et tuleb liikuma hakata, kui ei taha just, et tibu ühikas sünnib. Läksime tuppa, riietumine,
uus õrn valu, kinnitamaks, et „jah, ma tulen“ ja minek /toast väljudes mäletan naiste nii
õndsaid ja äraolevaid nägusid ning tundsin mingit „ürgema/naise värki moodi tunde“
hõngu, millesse mul harva asja on, kuna mehed lihtsalt pole sinna maailma igapäevaselt
kutsutud. Aga see oli hää tunne/. Uksel saime veel kaasa sõnad, tehke siis hästi!
Selgus, et mehevend oli kodust ära ning andis meile loa minna linnas oma korterisse. Siis
oli selleks võtit ju ka vaja. Helistasime sõbrannale, kes on tal all naaber ja oh imet, ta
vastaski, et tulge aga! Sõit linna: mõned valud ikka olid andmaks märku, et asi ei jää
päris seisma. Sõidu ajal meenusid mulle mehe sõnad enne esimese lapse sündi, mis
kõlasid umbes nii: viimane kord kui oleme kahekesi, ainult meie. Varsti oleme
kolmekesi. Nüüd aga olime seisus, kus võis öelda: viimane kord, kus oleme neljakesi,
varsti on meid juba viis. Ega me sõidu ajal eriti rääkinudki. Mees pigistas korra mu kätt ja
ütles miskit, et varsti on läbi või nüüd see on käes, ei mäletagi täpselt. Ise tundsin, et
nüüd kohe kohe, see on mu kolmas kord sünnitada. Ja siis jälle ma ei tunne neid liigutusi
enda sees. Enne sünnitust valdavad ikka nii kummalised tunded ja mõtted. Ootusärevus ja
kurbus ühteaegu.
Saime võtme, läksime korteri. Kuna mina olin seal esmakordselt, siis tegin tiiru peale ja
püüdsin leida seda „kodutunnet“. Maandusime vannituppa. Hea suur, soe, puhas ja
hubane. Tekk alla, kilelinad kotist välja. Samuti panin valmis kõik muu tarviliku, mida
õigel hetkel vaja võib minna ja et siis kuskilt enam otsima ei peaks. Mehe saatsin
nõmmliivateed keetma. Helistas veel ja uuris, kust saab saunalinu, teravaid kääre, küünla
ja sobiva muusika /mäletan, et vahetult enne presside algust jooksin plaadimängija
juurde takistama järgmise plaadi mängimise algust ja panin eelneva muusika uuesti. Aga
vennase ees muidugi müts maha, et neil meie pere jaoks nii olulise artisti kui Norah
Jonesi plaat olemas oli/. Arnikat võtsin ka.
Kui see kõik toimetatud oli, siis 3.44 tundsin, et nüüd on juba selline valu, mis on
märgiks, et nüüd ainult sünd. Tibu ise madistas märgatavalt. Alguses tuli mees ka minu
juurde istuma. Hea oli end tema najale toetada. Hea tunne oli /minul mitte, sest tundsin
ennast naise selja taga põlvitades tikksirge elektripostina, mille vastu ei toetata (kuna see
pole mugav) vaid mille kõrval saab seista. Soovisin ennast pigem diivanina tunda, kuid
selleks oleks pidanud ise ka istuma ja jalad ette suunama, kuid loobusin, kuna sagedane
kohavahetus ning jooksvate nüansside toimetamine ähvardas sellise istumise „üles-alla“
spordiks muuta/, sest nii sain kõige paremini selle turvalise ja kindla tunde tagasi.
Edasi läks mu trall vetsupoti ümber. Üsna palju istusingi potil, esiteks, sest oli vajadus ja
teiseks, sest oli suurepärane istumise asend ja muidu ka oli end seal mõnus toetada ning
sobivat asendit hoida. Vahepeal lasin end jälle põrandale käpuli. Jõudsin mõelda ja ka
välja öelda, et 12 tundi ma küll nii olla ei tahaks. Samas korrutasin endale aegajalt, et see
pole ju veel midagi, sest põhiline ju alles tuleb. Ootasin seda palli tunnet, sest teadsin, et
siis on kohe ka pressid käes. Kuna mul kellast polnud aimugi, kaua ma juba nii olnud
olen, siis ei osanud arvata ka, et kaua veel üldse minna võib. Taas potil istudes vaatasin,
kuidas mees kükitab uksel, pea kätel, vaatab mind ja mõtlesin, et mida ta küll mõelda ja
tunda võib.... /lihtsalt ootasin, sest olin kindel, et ei lähe enam pikalt. Ühtlasi sain aru, et
olin jäänud naisele mugavuste pakkumisel vetsupotile alla, kuid mis sellest, peaasi et
temal hää on. Ära ei raatsinud ka minna, sest kui tihti ikka sulle siin ilmas lapsi sünnib ja
äkki ikka läheb mind sekundi pealt vaja. Kuigi seda valmisolekut kahandas naise
äärmiselt korrapärane hingamine, isegi ka valude aeg. Ning nii ma siis tundsin ennast
korraks isegi tolana, kes niisama juures passib, ilma et tast mingit tolku oleks/. Mingil
hetkel tundsin, et selg on väga väsinud. Heitsin end padjakuhilale selili. Paar valuhoogu
ja tuligi esimene press. Siis tundsin, et lapse pea on kohal. Suure palli tunne. Sirutasin
käe ja mees aitas mu uuesti käpuli. Toetasin end taas poti najale ning siis ta tuligi, pea
esimesena. Mees ütles enne rahulikult: juuksed paistavad /eelmise lapse sünnil tekkis
naisele korraks kahtlus, et kas lapsel on tee vaba tulla ning mäletan, et minu üheks
suurimaks kasuteguriks oli siis kinnitada juuksepahmaka visuaalset vaadeldavust. Seega
nüüd olin varakult positsioonil, lootusega rõõmusõnumit korrata/. Vaatasin alla, jalge
vahelt läbi ja sealt avanes nii ilus pilt, kuidas kaks suurt kätt on ootel. Järgmise pressiga
sündis keha ja siis nägin juba last nendel kätel. Tipsu tegi ka kohe oma esimese
tagasihoidliku vääksu. Toetasin end padjakuhilale ja sain lapse oma rinnale /mõlemal
kodusünnitusel on oma vastsündinud lapse ema rinnale panek mulle kuidagi eriline hetk
olnud. See koht on mulle nendel hetkedel täpselt sama turvaline tundunud kui see, kust
värske ilmakodanik just alles saabus/. Mees pani meile saunalina peale ja nii hea kerge
oli olla /hakates saunalina serva lahti laskma, tabasin ennast mõttelt, et ah sa raip, ma ei
pannudki tähele tibukese sugu. Kui eelmise kahe lapse sünni puhul olen mõne
hingetõmbe lapse soo endale hoidnud ning selles mõnusalt praadinud, siis seekord
otsustasin, et erakordne oleks hoopis vastupidine. Las naine ise vaatab sugu. Paljudel
sünnitajatel avaneb selline võimalus?/. Tips hakkas üsna kiiresti tissi nosima. Nii hea ja
mõnus! Milline õnnis tunne: Su oma laps on esmakordselt Su oma rinnal. Möödusid
mõned minutid ja siis otsustasime kergitada rätiku äärt ning kindlaks teha, kes meil siis
süles on /ja mulle, kui mitte füüsilise töö tegijale, olid need minutid selle sünnituse kõige
meeldejäävamad. Lapse nägu näed: silmad-sõrmed liiguvad, hääl olemas, ei noh-
inimene, mis inimene- kuid sugu ei tea. See inimeste omavahelise suhtlemise nii
primaarne baastingumus, et sa tead, mis soost on vastaspool, oli nüüd puudu ning häiris
mind esimesed hetked. Kuid siis toimus valgustus. Eredamalt kui kunagi varem tajusin
puhast inimhinge. No näed, isegi sugu ei tea ning mitte keegi tea, kuid ta on siin meie
juures, meiega koos, üks meist ning võrdne meiega. Kuid ainus, mida väiksele värskele
Imele otsavaadates tajun on see, et seal pilgu taga pole miskit muud kui hing. Tekkis
korra veel selline irooniline mõte, et a-haa, selline sa siis oledki! Kuid viimaseks
valdavaks emotsiooniks oli hoopis tunne, et polegi tarvis teada seda sugu, peaasi et hing
sees☺/. Tüdruk. Sünniaeg 5.20. Möödusid veel mõned minutid ja tundsin, kuidas
platsenta minust välja libises. Seega ei mingit eraldi platsenta sünnitamist. Mees tõi mulle
raudrohu teed, tegi mõned pildid. Helistasime ka neile, kes olid teadlikud meie
sünnitamisest, et kõik on korras. Nii me siis istusime ja nautisime seda olemist seni, kuni
tundsin, et ei jaksa enam istuda. Tegime tibule vanni, pesin ennast ja alles siis lõikasime
nabanööri läbi. Nii oli hea kohe voodisse minna. Mees koristas veel vannitoa ja tuli ka
magama. Teised tudisid, aga mina tõusin üles, sest nälg oli suur. Tegin siis esimesed
kõned ka vanematele ning koolikaaslastele. Elevust jagus igale poole. Vanema tütre (saab
kohe 4 a) reaktsioon uudisele, et tita sündis, oli „juba!“. Edasi läksin ka ise magama. Ja
nii juba kolmas kord: hommik, päike kõrgel ja mina lähen uue titaga tuttu.
Järgmine päev oli kui tõeline lukshotell. Piiga, kelle käest võtme öösel saime, tõi meile
süüa ja juua. Täisteenindus! Ise rääkis, et ta on juba 10 aastat öösiti telefoni välja
lülitanud ja selle aja jooksul vaid kaks korda selle ööseks sisse jätnud. See teine kord oli
nüüd meie öö. Ma olen enam kui kindel, et see oli kõik tibul organiseeritud. Sündis ta ju
ka ikkagi siis, kui tema seda tahtis.
Kaalusime tirtsu alles järgmisel õhtul, kui mehel õnnestus laenata üks kalakaal. 3,440 kg
ja mul mitte ühtegi rebendit. Minu jaoks pirakas piiga!
Nimega läheb meil vist raskeks, sest issil on põhimõtted ning emmel juba pool
kandmisaega valmis mõeldud nimi.
Igal juhul tänud kõigile asjaosalistele, kes aitasid meid enne ja pärast sünnitust ning
sünnitusel, eriti tirtsule endale!
Tagasi