Mihkli sünd

See oli ühel külmal detsembrikuu hommikul, kui sain mehega rõõmusõnumit jagada: üks pisike elu oli taas alguse saanud. Rasedus kulges seekord teistmoodi. Sel korral sain minagi tunda, mida tähendab hommikune iiveldus kolmel esimesel raseduskuul (väsimusele lisaks, aga seda olin tundnud ka esimese rasedusega), lisaks kasvasid nii kaal kui kõhuümbermõõt seekord palju jõudsamalt kui eelmisel korral.

Kuigi –tegelikult ei saanud ma suurt millegi üle kurta, enamus aega tundsin end ikka hästi. Esimese rasedusega olin käinud väga korralikult igakuistel ämmaemanda visiitidel ja aktsepteerinud kõike pakutavaid analüüse, seekord teadsin ja tundsin, et kõik pakutavad rutiinsed testid ei oma tähendust, tahtsin usaldada rohkem oma instinkte ja sisetunnet. Enam-vähem see ka õnnestus:) Küsimust, kus ma sünnitan, seekord ei olnud. Meie esimenegi laps oli sündinud koduseinte soojuses, kalli abikaasa ning kahe fantastilise sünnitoetaja kaasabil. Mõned küsimärgid olid minusse siiski esimesest sünnitusest jäänud: kas ka seekord läheb nii pikalt, terve ööpäeva? Kas ma seekord presse tunnen? Kas ma suudan lõpuni lõdvestuda? Ametlikuks sünnituse tähtajaks oli määratud neljapäev, 13. august. Meie esimene laps hakkas sündima väga täpselt ette antud tähtajal, seekord arvasin, et sünnitan pigem hiljem, ametliku tähtaja usku ei ole ma kunagi olnud. Siiski naljatlesin neile, kes küsisid, et jah, tegin nädalaplaani, kuhu kirjutasin, et neljapäeval ma sünnitan. Nii läkski. Kogu kolmapäeva olin ma koristanud, hommikust õhtuni. Ikka korralikult, nii et võhm väljas. Enne keskööd istusin veel arvuti taha, et päevauudistele pilk peale visata ja meeliköitvate teemadega end kurssi viia. Tundsin alakõhus päevade moodi kergeid valusid, kuid ei pööranud neile väga suurt tähelepanu, sest paaril eelmiselgi õhtul olin samamoodi tundnud. Siiski sundis mind miski varsti magama minema, et mine tea, võibolla lähebki tegudeks, ning eelmisest sünnitusest oli kogemus, et puhata tuleb! Nii ma siis püüdsingi magama jääda, kuid päevade moodi valud ei lõppenud. Tunnikese-poolteist suutsin siiski rahulikult voodis püsida ja hingata. Kui mees magama tuli, arutasime, et võibolla on tal targem minna hoopis sauna kütma, kuhu olime sünnitusbasseini üles seadnud. Et kui muud ei juhtu, siis saab hommikul vähemalt sooja sauna:) Nii ta siis läkski. Kella 3 paiku (või kes seda kellaaega nüüd enam täpselt teabki...) ajasime mu ema üles, et ta tuleks vanema lapse juurde magama. Mina ise kolisin alumisele korrusele, sest tundsin, et pean hakkama häält tegema. Vetsus käies panin tähele, et limakorki tuleb natuke. Teine asi, mida potil istudes tundsin, oli see, et altpoolt oli kõik kuidagi avatud. Tuhude vahesid ma seekord ei mõõtnudki, neid tuli üsna järjest ning häält pidin ka üha rohkem ja rohkem tegema. Tuhude ajal meeldis mulle pesumasina najal (küll meil on ikka hea pesumasin – paraja kõrgusega, et seal näiteks nii tuhude ajal valutada kui last mähkida:)) „trampida“, ikka nii, et küünarnukid toetamas masinale ja jalad vudisemas all nagu sprinteril, nägu külma ja märja lapi sees. Kui esimese lapse sünnitusel tundsin ainult alaseljavalusid, siis sel korral olid valud ainult alakõhus. Seega meeldis mulle valutada püstises asendis, nii ei surunud suur kõht alakõhule. Olime helistanud ka sünnitoetajatele, aga „välja“ neid veel kutsunud ei olnud. Kuna eelmine sünnitus võttis kaua, siis seekord ei kiirustanud me neid varakult kutsuma, seda enam, et oli öö ja mõlemal sünnitoetajal beebid. Tuhude vahepeal keetsin ka nõmm-liivateed ja panin küünla põlema, kuid sinnasamasse see teepott ja küünal jäigi, ei olnud sel korral aega (ei tulnud meelde?) ei teed juua ega muu atribuutikaga – küünlad, muusika, soolalamp – tegeleda. Vaid terad said esimeste tuhude ajal keele alla pandud. Kell võis olla poole 5 paiku, kui ütlesin mehele, et ma lähen vist nüüd ikka sauna ja ronin basseini (sedagi olin mõelnud, et basseini lähen alles nö viimasel hetkel, kui tuhud on juba tugevad. Aga võta sa siis kinni, kui tugevad on tugevad, kui kaua veel lõpuni aega läheb...). Ta ütles, et basseini vesi ei ole veel piisavalt soe, kuid minu jaoks oli see, vast 30 kraadine vesi, väga mõnus ja üldse mitte külm. Olin mõned tuhud basseinis põlvili, käed üle ääre rippumas ja teisel pool äärt mees mind kätest tõmbamas. Oleksin tahtnud olla püstisemas asendis, aga kahjuks polnud saunas ühtegi kõrgemat äärt, mille najale toetuda. Mõne aja pärast ronisin basseinist välja, proovides, ehk leian mõne veel parema asendi valutamiseks. Mõned tuhud olin käpuli, toetumas mehe sülle. Ühe tuhu ajal tuli ka lootevett. Läksin seejärel basseini tagasi, sest vesi tõi ikkagi rohkem leevendust. Kell võis olla veerand 6 paiku, kui sünnitoetajad kohale jõudsid. Mina olin basseinis ja tegin häält, lõpuks kurtsin, et enam ei jaksa. Aga just siis ütles vist keegi, et varsti ongi kõik. Tundsin lapse pead edasi liikumas, või oli see kinnisilmi mõeldud kujutluspilt, et minu sees on avarus ja laps liigub allapoole? Kuid katsusin, ja jah, tundsin lapse pead. Mõne tuhu ajal tundus see tagasi liikuvat, kuid uue tuhu ajal liikus taas allapoole. Presse ei tundnud ma ka seekord, nii nagu ka esimese lapse sünni puhul. Lootsin, et suudan seekord lõpuni lõdvestuda ja hingata, aga eks ma ikkagi natuke pressisin kaasa, pean tunnistama. Jalad olevat sündimisega oodata lasknud, mis oli nähtavasti looduse tarkus, sest pisikesel oli nabanöör kolm korda ümber kaela. Seejärel ulatas sünnitoetaja lapse mulle sülle – poiss! Ta uudistas maailma oma suurte silmadega, aga häält ei teinud, lihtsalt nohises vaikselt mu süles. Kell oli 5.50. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et nii kiiresti läks võrreldes eelmise sünnitusega. Olime mõne aja basseinis, siis tulime välja, et platsenta sünnitada. See lasi end oodata, kohe päris tükk aega... Kuid umbes pooleteist tunni pärast, pärast mõningaid komplikatsioone, sündis ka platsenta – ühes tükis ja terve. Siirad tänud ka sünnitoetajatele nende tarkuse ja kogemuse eest!

Järgmisel päeval sai pojake ka ametlikud mõõdud: kaal 3,6 kilo ja pikkus 53 cm, järgmisel nädalal - pärast Eesti Vabariigi seaduste tutvustamist ametnikele, mõningaid telefonikõnesid, aja- ja närvikulu - ka kohalikust perekonnaseisuametist isikukoodi. Hing oli taas õnnelik ja rahul, et kõik nii hästi läks. Aitäh Loodusele ja Loojale, et meile pakutakse võimalust midagi nii imelist kogeda.