Kiuri ilmumine

Kiur sündis 10. detsembri hommikul pisut enne seitset

Kiur hakkas esimesi saabumise märke ilmutama juba jupp aega enne sündi. Novembri algul käisime Jaanusega Kagu-Eesti tiirul, jäime parema puudumisel Värska veekeskusesse ööbima, ja seal kohtusin esimest korda libatuhudega. Taevas oli uhke poolik kuu, hulkusime Jaanusega mööda sanatatooriumi valgustatud metsaradasid, mingid ilusad ja võimsad valud käisid mul külas ja olin raudpoltkindel, et poeg sünnib selsamal ööl, napilt enne 37. nädala täitumist. Ainult et hommikuks polnud valudest miskit alles.Ja nii need valetuhud mind aina külastasid. Ikka paar korda nädalas mõne tunni vältel. Ükskord pärast ootamatut sportlikku tegutsemist isegi vist 12 tundi. Nüüd sünnitanuna tean, et need polnud päristuhu nägugi, aga novembris olin ma võhik ja astusin sestap aina sama reha otsa: muud ei teinud kui ootasin. Kartsin veel, et sünnitustünn ei jõua õigeks ajaks koju kohale, ja tegin muud trianglit.

Libakate kõrval oli teisigi valehäireid: ükskord öisel jalutuskäigul vajasin hädasti wc-d, jalutasin tankla vetsu, pissisin ja – no tõesti tundus, et kui tualetipoti pealt püsti tõusin, tulid mul veed ära. Pahinal ja uskumatus koguses, nagu need asjad käivad. Kõik oli märg, ausõna!

Aga mida ei järgnenud, olid tuhud. Isegi ööpäeva möödudes. Hiljem otsustasid nii mu sünnitoetaja Mari, ämmaemand Häli kui peika Jaanus, et see oli kah lihtsalt piss. No mis ma siis vaidlen...

Kõige selle pikaleveninud ettevalmistuse juures on naljakas, et laps tiksus kokkuvõttes kümme päeva üle tähtaja, nii et Häli pidi teda juba haiglassemineku ja sünnituse esilekutsumisega ähvardama. Lisaks sellele sai kuu aja jooksul harjutatud jooksmist kõigil Tartu treppidel, otsatupikki jalutuskäike (raseduse lõpus võtsin mühinal kaalust alla ja olin muidu kah imevormis!) ja akupressuuri, neelatud arnikat, söödud veel vürtsisemat toitu kui tavaliselt, käidud Naistekliinikus korduvalt tite südametoone kontrollimas ja muidugi katsetatud „klassikalisi” nippe. Ämmaemand oli mures, miks lapse pea pole vaagnasse laskunud, ja kahtlustas, et äkki on tegemist hiiglasega, kes minu kitsaste puusade vahelt välja ei mahugi. Seetõttu käisime ultrahelikabinetis erakorralisel visiidil. Ja nii edasi.

Isegi meie Narva mäe kodus elavad akvaariumikalad ja siiami kass käitusid veidralt kõik need viis nädalat...

Tagantjärele arvan, et ega muidu poleks kogu seda kannatamatut jauramist olnud, lihtsalt valehäired tegid meele ärevaks.

Lisapanuse andsid sõbrad ja tuttavad, kellele ma olin laialt lubanud, et kohe läheb asjaks. Tulemus - „Tere!” asemel kisati tänaval: „Sa polegi veel sünnitanud?” Hakkasime siis eelistama öiseid jalutuskäike kõrvalisemates piirkondades. Telefoni ma ka igaks juhuks vastu ei võtnud.

Omamoodi oli nendest valehäiretest ja usinast meelitamisest väga palju kasu – rääkisime Jaanusega palju oma mõtteid lahti, lugesime sünnituse kohta juurde ja aina arutlesime. Millestki neil mailmatupikkadel jalutuskäikudel pidi ju lobisema... Kentsakas olukord ja keskendumiseks võetud aeg tegid meid seniolematult lähedaseks.

Ja kui palju abi ma nende nädalate jooksul sain! Mus tekib otsekohe üüratu tänutunne, kui mõtlen nendest, kes mind aitasid – lisaks eelpoolnimetatud Marile, Hälile ja Jaanusele oli mulle mõtte ja sõnaga toeks terve plejaad naisterahvaid.

Reedel, üheksandal detsembril hakkas Tartus esimest lund sadama. Oh, kus see tekitas elevust – vaist oli juba mitu kuud tagasi öelnud: poiss ootab tulekuga lumeni. No ja kahjuks novembris ei tulnud helveski...

Üheksanda õhtupoolikul käisime Häli juures haiglas– tal hakkas lõppema 36-tunniseks veninud vahetus, oli maru väsinud. Ta andis koju kaasa riitsinuseõli, mis võib sünnituse algusele kaasa aidata, aga palus, et ma seda ei puutuks enne laupäeva hommikut. Siis jõuaks ta enne sünnitust välja puhata.

Aga lund juba sadas.

Pärast kliiniku külastamist käisime sõprade pool jõulujooki mekkimas, jõlkusime mööda linna ja vahtisime lund. Koju jõudes avastasin vetsus, et ahaa, see vist ongi limakork. Limakork! Trompetid hakkasid hüüdma! Kell oli kaheksa ringis.

Veidi hiljem koristasin kassi järel liivakasti, käis plõks ja kohisedes tulid ära veed. Veed! Ai kus me juubeldasime.

Hälile ei julgenud kohe helistada – lootsin, et äkki ta magab, ja plaanisin kutsuda siis, kui päriselt asjaks läheb. Mari telefon andis aina kinnist tooni.

Tasakesi hiilisid kohale ka tuhud. Aga üldse mitte tavalises tempos – kohe nii, et kolm minutit tuhu ja kaks minutit pausi. Kaks minutit tuhu ja minut pausi. Selles kaks-üks taktis läkski kogu mu kaheksatunnine avanemisperiood. Juhtus ka, et polnud neid väheseidki pausikesi.

 Muude kodusünnitust ettevalmistavate toimetuste kõrval oli meil tarvis ka korter tühjaks teha. Elame kolmekordses majas kommuunielu ja tol õhtul tegid tüdrukud meie korruse köögis baklažaanirooga, elutoas peeti aga kinokoosolekut. Kui elevil näoga kööki tammusin, et paluda neiudel mujale ümber kolida, teatas majakaaslane Triin, et oli just äsja unes näinud, et mul läheb asjaks. Oh – niisiis tõesti!

Lõpuks ajas ikkagi Jaanus kaaselanikud ja külalised välja. Uudist kuuldes läksid nad näost valgeks ja põgenesid vabatahtlikult terveks ööpäevaks ära. Ainult kass Pori käis mul ärevalt järel.

Tuhud tiksusid mul ikka samas rütmis, ja kui hakkasin jorisemist ja tammumist harjutama, alustas Jaanus asjatamisega. Tünni oli vaja voolikuga vett lasta, Mari kätte saada, õigel ajal Hälile helistada, kurgulaulikute muusika mängima panna ja nõnda edasi. Kõlaritest hakkas kostma Tõva kurgulaulikute jorin ja jäi kostma veel paljude tundide jooksul.

Tammusin siis mööda tube ja aeg-ajalt oksendasin siia-sinna. Jaanus käis siis lapiga järel ja mina aina vabandasin, et kõigepealt vaiba, siis parketi ja saunalina mustaks tegin. Olen vist meie kodu igas toas oksendanud... Oksendamine oli aga kinnituseks, et need nüüd küll järjekordsed libatuhud pole.

Ilmselt muretsesin natuke, et ei tea, kas Häli ikka jaksab tulla pärast oma mammut-tööpäeva, ja kas Mari ikka võtab lõpuks telefoni. Jaanus veenis, et pole lugu, kui nad kohe ei tule, et küll me hakkama saame. Aga kõik läks kenasti. Mäletan, et kui värskelt veega täidetud tünni ronisin, saabuski Häli: koos Jaanusega toetasid nad lõuad vastu tünni tugevat serva, sisendasid mulle positiivseid mõtteid, kiitsid usinalt ja piilusid kaastundlike nägudega minu ukerdamist pealt.

Vette välja hingamisele keskendudes ja niisama hulpides – teisisõnu tõsist tööd tehes – ma Mari tulemist ei märganudki, aga korraga ilmusid vee kohale lavendli järgi lõhnavad käed ja algas toetav jorin. Mari liigutas kuival maal puusi, mina tegin vees järgi. Mari mõmises, mina ka. Mina vigisesin “ai-ai”, Mari kajas vastu “jaa-jaa”. Ja siis ta imearmsad toetavad mõtted, silitused ja alaselga lõdvestav massaaž... Ühesõnaga: kohe oli kindlam olla.

Ja Häli kontrollis aeg-ajalt Doppleriga, et mis see titt seal kõhus teeb. Titt oli muidugi põnevil.

Pärast pooleteisttunnist ligunemist otsustati, et aeg on tünnist välja ronida. Olin selleks ajaks üsna läbi ja maru külm oli ka - nii suundusime magamistuppa ja heitsime kogu meeskonnaga veidikeseks siruli. Isegi kass ronis voodisse. Olin päris nõrk ja viril, nii et ka Jaanus võttis appi oma terapeutilised nipid.

Lesimine on üks vastuoluline värk: tuhudevaheliste pauside ajal puhkad paremini välja, aga see-eest on tuhud ise valusamad. Imelühikesed vahepausid ei andnud kosutust, nii et kui ma märkasin, et Mari ja Häli on tukkuma jäänud, kasutasin võimalust, tõusin ja läksin jälle hämaraid tubasid pidi kõmpima.

Jaanus tuli koos minuga voodist üles. Nüüd kulus mitu tundi üsna samas rütmis: valutasin ringi jõlkudes, ettepoole toetudes, pepu upakil käpukil olles või Jaanuse küljes rippudes, vahepeal heitsin külili puhkama. Eriti palju tuhudeaega kulus elutoa vaibal käpukil ja vannitoa kraanikausi ees kummargil. Jaanus oli Marilt usinalt šnitti võtnud ja mudis ja lõdvestas mu ristluid nii mis jaksas. Kohe, kui tal mingid muud toimetamised tekkisid ja mina üksi jäin, kippusin valjemalt jorisema ja nõudsin teda tagasi. Aeg-ajalt tegin asja potile.

Häli ja Mari magasid päris kaua, vist oma neli tundi. Selle aja saime siis kahekesi hakkama. Jaanus jälitas mind agaralt, andis head nõu ja kohutavalt magusat teed ning aeg-ajalt käskis põrandale või diivanlile pikali heita ja puhata.

 Kõigepealt tõusis üles Mari ja vaatas olukorra üle. Asjaolu, et ma nägin agaralt vaeva sooletühjendusega, rõõmustas teda – varsti läheb ilmselt päris asjaks. Jaanus sai ülesande tünni sooja vett lisada. Ja Häli ärkas kõrvaltoas üles selle peale, et mu jorin oli oktavi võrra madalamaks läinud. Et läheb asjaks jah.

Keegi ei kontrollinud, aga ju olid tuhud oma töö juba ära teinud ja Jaanusega koos toimetades olin ilusasti ära avanenud.

Enne uut vette ronimist ukerdasin tünni ümber ka – kõlkusin kättpidi serva küljes ja see tundus ilmatu lõõgastav ja hea. Põhiliselt asjatasin ikka silmad kinni, nagu ka enne tubades käpuli olles ja üldse kogu sünnituse aja. Vees õõtsutasin puusi ja rippusin jälle tünni ääre küljes. Mari oli väga mõnus juhendaja.

Peagisündiva lapse usin ja väsinud isa kamandati mõneks ajaks pikali, aga kaua ta puhata ei saanudki. Kui lõpuks tõesti asjaks läks, läks kohe mühinal. Mina, vana muretseja, ise ei uskunud, et tuhud on üle läinud ja nüüd järgnevad pressid. Küsisin veel mureliku suuga, et kas on ikka õige asi. Isegi nagu imestasin, miks Jaanus juba äratati ja miks ta mulle vette seltsiks ronis. Mari ja Häli ei vastanud, hoopis kiitsid mind. See turgutas vist palju rohkem. Häli kontrollis veel usinamalt, kas titel on kõik korras.

Pärast kuulsin Marilt-Hälilt, et nemadki imestasid asjade kiire kulgemise üle. Nüüd tean ma ka, mis signaali peale Jaanus tagasi kutsuti - ma olin presside ajal käega vaistlikult järele katsuma hakanud, et kas on juba pead oodata. See olevatki märk.

Lõpuks polnud ka minul enam kahelda midagi – mu keha hakkas täiesti omatahtsi toimetama ja laps liikuma. Missugune ebatavaline tunne see oli! Tung vägisi kaasa pressida oli peaaegu mattev, ehkki mu mõistus püüdis kinnitada, et see on tarbetu. Katsusin siis pressides hinge mitte kinni hoida, vaid torrupandud suuga välja hingata. Ei teagi, kui osav ma selles olin.

Võttis ei teagi kui mitu (nii punnitatud kui punnitamata) pressi, enne kui ma vaimustunult kilkasin, et pea tuli, pea tuli! Käega katsudes oli Kiuri pea nagu vetikatesse kasvanud kivi, ainult et mõnusalt soe ja natuke pehme. Edasi vajusin mingisugusesse uttu ja tegutsesin poolautomaatselt – Häli juhendamise järgi. Kiuri kaela ümber oli vist lausa kaks ringi nabavääti, nii et kui õlad ja ülejäänud keha välja tuli, ei lasknud Häli tal kuigi kaua vees olla. Tõstsid Mariga ta mu paljale kõhule, juhendasid mind ta nina tühjaks imema ja utsitasid teda hingama. Ilus sinine titt, ainult et tundus kuidagi pikavõitu...

Ise olin oimetu ja sestap pisut passiivne.

Ahjaa, kogu sellele toimetamisele elas kaasa kass Pori. Oli end esikäppadega tünni äärele toetanud ja uuris sealt, mis ometi toimub. Veidi hiljem ukerdas ta tervenisti tünni serval ja kui imeilus suuresilmne titt lõpuks esimest korda vääksus, mäugus Pori samas registris kaasa.

Mõnda aega lesisime kolmekesi vees – Jaanus, titt ja mina. Kangesti õnnis oli olla. Samal ajal toimetas Mari tita kallal, Pori vahtis tünniserval pealt ja Häli tegi sellest trianglist pilti.

Mäletan, et piilusin ka saunalina alla, aga mitte et uurida, kas see soe olend on nokuga või ilma, vaid et kas on ikka viis varvast. No ei tea, mis asi mul nende varvastega...

Ainult et eriti soe seal vannis küll ei olnud, ma tudisesin külmast – seetõttu pugesime voodisse. Värske noorhärra õpetati tankima ja värske ema rinda andma.

Platsenta meelitati välja sealsamas voodis. Tundus, nagu võtaks see terve igaviku. Aga ta väljus siiski ilusti ja ühes tükis, ainult mõningate märkidega kõrgest vanusest, nagu Häli välja selgitas.

Ja need paar vajalikku “tikandit” tegi Häli samuti mu oma voodis. Nojah, ega need haavad meeldivad polnud... Pärast pissil käia tundus hoopis valusam kui sünnitada, ausõna. Kui sünnitusvalu on arukas, sügav ja omamoodi mõnuski, siis see teine on üsna mõttetu ja vastik.

Kui hommikust sõime, tõusis juba päike. Istusime köögis, jõime raudrohuteed ja mõnulesime selles väes, mis sünnitustel vast ikka tekib. Ja maa oli väljas lumine, nagu pidigi.

Natuke nalja sai mu platsentaga. Panime ta kaussi ja viisime köögi kõrvale sahvrisse riiulile, aga unustasime, et sahvril on veel teisigi kasutajaid peale meie. Seal ta siis kaks päeva lebas – spagettide ja jahude vahel – ja ehmatas inimesi.

Järgmisel pärastlõunal tuli ämmaemand Häli jälle külla – titte mõõtma ja kaaluma. Selgus, et tegu oli vägilase mõõtu mehega – 55 sentimeetrit ja 4,2 kg poisslast oli mahtunud elama minu väiksesse kehasse! Ja oskas veel nii viisakalt välja kolida ka...

*

Nüüd tsipa rohkem kui kuu aega hiljem mõtlen nii rasedusele kui tollele ööle suure aukartusega. Rasedate joogaringis õpitud harjutused ja kuuldud jutud, targad raamatud ja sünnitanud sõbrad, enesesisendused ja Jaanusega veedetud tunnid, kentsakas raseduse periood, kus kõige tuimemgi naine saab õppida oma keha tundma ja kuulama – kõik see teadvustamise ja harjutamise töö andis võimaluse tunda sünni imelisust ja pühadust.

Ja sünnitus oli tõesti imeline ja vägev. Öö jooksul ei tekkinud hetkekski tekkinud hirmu ega kahetsust, et me polnud tahtnud haiglas sünnitada. Nii palju kordi olin ma sel öösel tänulik, et kohal olid nii armsad, targad ja abivalmid inimesed. Nii palju rahu andsid hämarad toad. Nii kindel oli sünnitada Jaanuse kaisus ja pugeda pärast oma voodisse.


Tagasi