Pisikese Laureeni tulek

Juuni, 2018

Olin viiendat kuud lapseootel, kui võtsin ühendust Aale-Triinuga, kelle kontakti olin leidnud Eesti Sünnitoetajate Ühenduse kodulehelt. Millegipärast jäi mulle mitmete tutvustuste hulgast silma just Aale-Triinu, kes muuhulgas oli ära märkinud lapseootel emade jooga individuaaltunnid. Järgnevate kuude jooksul kohtusime mitmeid kordi meie kodus - see oli minu jaoks eriti mugav lahendus (kui välja arvata meie kaks väga aktiivset koera, kes muudkui Aale-Triinu tähelepanu otsisid ☺).
Aale-Triinu õpetas mulle erinevaid hingamistehnikaid ning keha lõdvestavaid harjutusi. Mida lähemale jõudis tähtaeg, seda vähem tegelesime erinevate harjutustega. Me lihtsalt rääkisime. Eks mul oli igasugu mõtteid ja küsimusi ikka väga palju. Rääkisime sünnitusest, imetamisest, toitumisest, vaktsineerimisest, haiglatoimingutest ja kõigest muust. Aale-Triinu oli väga avatud suhtumisega, kindlasti mitte pealetükkiv ega hukkamõistev. Ta aitas mul koostada sünnitusplaani ning tuli kaasa, kui kohtusin esmakordselt ämmaemand Irenaga, kes hiljem ITK-s sünnituse vastu võttis.
Ettevalmistused olid tehtud, kahe väga toreda naisterahvaga plaan A läbi räägitud ja jäigi üle viimaseid rasedusnädalaid nautida (mina tõesti nautisin, kuna rasedus oli kulgenud väga kenasti – ei olnud füüsiliselt raske ja tundsin, et olen ka emotsionaalselt valmis oma esimeseks sünnituseks).
Meie pisike ime otsustas tulla veidi varem, mitte küll enneaegsena, kuna nädalaid oli siis juba 38+1. Tagasi mõeldes oli ta juba 5 päeva sellest märku andnud. Õhtuti kordus sarnane muster: kella 23-00 paiku tõmbas kõht toonusesse, pikali olla oli ebamugav, seega lugesin raamatut või vaatasin mõnd filmi kuni umbes kella 2-3 paiku öösel tundsin, et nüüd saab magama minna. Sel öösel kordus muster taas, kuid seekord tulid kell 3 öösel hoopis veed ning magama minna enam ei saanud – oli tarvis hoopis Tartust Tallinnasse sõitma hakata. Tuhud olid nõrgad ning ebaregulaarsed. Kella 7 ajal helistasin ämmaemandale ning saatsin Aale-Triinule sõnumi, et miskit toimub :) Leppisime ämmaemandaga kokku, et teeme järgmise kontrollkõne kell 15:00 – seni võiksin proovida magada ning midagi kerget süüa. Tuli välja, et Aale-Triinu oli hoopis Võrumaal, kuid õnneks oli tal võimalik peaaegu koheselt Tallinnasse sõitma hakata.
Kella 15ni ma siiski kodus oodata ei suutnud, kuna tuhud muutusid intensiivsemaks ja regulaarsemaks ning kell 13:00 olin juba sünnitustoas. Avatust oli selleks hetkeks 5cm. Nagu olime eelnevalt kokku leppinud, ei soovinud ma valuvaigisteid ega epiduraali. Käisin sooja duši all, roomasin neljakäpukil põrandal, istusin võimlemispallil jms.
Peagi saabus ka Aale-Triinu, kes oli mulle tõeliselt suureks toeks ja abiks - hingas minuga koos, aitas valida asendeid, mis võiksid tuhusid veidi leevendada, oli lihtsalt armas ja hoolitsev. Ämmaemand Irena sõnul valutasin ma nagu õmblusmasin - üks valuhoog ei jõudnud veel lõppeda, kui uus juba peale hakkas tulema. Aale-Triinu ütles, et proovib masseerida teatud punkte mu jalgadel ja oh imet – saabus 3 minutit, mil ma ei tundnud mitte mingit valu ning suutsin korraks isegi magama jääda. Kella 16 ajal küsisin Irenalt prognoosi ning ta arvas, et pressideni läheb veel umbes 4-5 tundi. Leppisime kokku, et tunni pärast tuleb mind uuesti vaatama. Kella 16:30 ajal läksin vanni, kuid pikalt ma seal olla ei tahtnud. Tundsin, et midagi on teistmoodi. Olin tuhudega juba „harjunud“, kuid nüüd oli midagi teisiti. Aale-Triinu sõnul muutus ka minu hääl „karusemaks“☺ tulin vannist välja ning peagi saabus ka Irena, kes küsis, mida sooviksin teha. Vastasin: „hakkaks tegutsema!“:) Üllatuseks selgus, et mul oligi vahepeal saabunud täisavatus ja võisin alustada pressimist. Kuna varasem kogemus puudus, arvasin, et see viimane etapp saab olema kõige raskem. Kuid oli hoopis vastupidi – mind haaras uus energia, väsimus oli kadunud ning tuhudega koos töötades, ei tundnud mitte mingit valu. Umbes pool tundi rahulikus tempos pressimist ning pisike tüdrukutirts oli minu kätel kell 17:51 ☺ Ta oli 48cm pikk, kaalus 2726g ja peaümbermõõt oli 34cm. Mina olin pääsenud rebenditeta ning tundsin ennast suurepäraselt ja üliõnnelikuna.
Hiljem kuulsin, et lisaks sellele, et Aale-Triinu oli mulle sünnitustoas hindamatuks toeks, oli ta jõudnud ka minu perekonda pidevalt toimuvaga kursis hoida – lihtsalt uskumatu! ☺
Olen selle kogemuse eest väga tänulik ning olen veendunud, et just rasedusaegsed kohtumised ja jutuajamised Aale-Triinuga mängisid väga suurt rolli selles, et sünnitus kujunes just selliseks.