Martini sünd

Poja sünd

Kodus sünnitamisele mõtlesin juba esimese lapsega, kuid siis ei olnud see veel see. Teise lapse sünnist hakkasin juba varakult mõtlema. Kui ise jõudsin otsusele, et jah, siin kodus on hea, siis rääkisin sellest ka mehele. Tema poolt takistust ei tulnud. Loomulikult rääkisime sellest piisavalt palju, et millised on positiivsed küljed ja ohud, rääkisime oma eelmisest sünnitusest, ta luges isegi paari raamatut :),  võtsime kontakti sünnitoetajatega. Lõpuks olime valmis nii kodus sünnitama kui ka haigla minema. Kodus sünnitamiseks kõik vajalikud asjad olemas, igaks juhuks ka haiglakott valmis, ühe tuttava ämmakaga kokkulepe tehtud, juhuks kui läheme haigla, edasi tuli vaid kõigele positiivsele avatud olla ning oodata, mida laps ise asjast arvab.

Öösel (08.01.08) tundsin, et jube suur pissi häda on, aga kuna tütar oli just häälekalt end keeranud, siis voodist lahkuda veel ei julenud ning keerasin end selili, sest see leevendas olukorda. Kell oli ca 3 paiku. Tunnike hiljem ärkasin taas ja keerasin end külili. Oi oli ikka valus. Kell 4.19 istusin potile ja soristasin mõnuga. Ja siis avastasin, et ohhoo limakork hakkab eralduma. Ja juba oli tunda ka mingisugust valulaadset tunnet. Köögis vaatasin kella ja kuupäeva ning mõtlesin, et tänasest päevast saabki lapse sünnipäev. Läksin voodi tagasi, et ehk saan veel magada. Pikali olla oli ebamugav, sest valud hakkasid ikka tunda andma ja sain aru, et pean voodist kiiresti lahkuma, et laps üles ei ärkaks. Kell oli 5, kui istusin potil, taas end tühjendamas ning saatsin oma sünnitoetajale sõnumi, milles teavitasin teda olukorrast ning lisasin, et helistan millalgi. Helistasingi juba ca veerand tundi hiljem, sest endale tundus tempo tõusvat. Riinuga jäi lepe, et helistan nii tunni pärast, et kuidas on ja siis ta hakkaks sõitma. Mees tuli ka üles vaatama. Tõi puid ja tegi pliidi alla tule, sest köök oli juba jahedaks läinud. Tõi mulle veel madratsi, suure palli, terad, Liivamäe raamatu. Keetsin nõmmliivateed. Algul suutsin veel püsti olla ja ringi käia, hiljem juba ainult madratsil põlvili ja toetusin tahapoole, sest nii oli parem, kui ettepoole toetudes. Valude vahel toetasin pea pallile ja puhkasin. Aeg läks, vahepeal suutsin endale veel tassikese teed põrandale tuua. Umbes neli viimast valu nägin vaimusilmas, kuidas avanen.

Vaatasin, et märkamatult on kell juba ca 6.45 ning mõtlesin, et peaks helistama Riinule ning ütlema, et valud on juba tugevamad ning hakaku sõitma. Samal hetkel tundsin esimest pressi. „Juba!?!? HINGA! Veed!!! Ära pressi, hinga! Appi, mul on püksikud veel jalas!” Helistasin ruttu Riinule, et kiirusta!!! Kuna mees oli voodis, et valvata vanema lapse und, siis kõllasin ka talle (hiljem vaatasin, et kell 6.52), et tulgu. ( Selle peale ärkas ka kõrvaltoas magav sõbranna üles ja tuli kööki, küsides, kas abi on vaja, aga kuna mees oli juba käed alla ootele pannud, siis polnud abi vaja ) Mees tuli kiiresti, mul teine press, aitas püksid jalast ning katsusin ja ei saanud aru, et see on pea. Ei uskunud, et ma nii kiiresti nii lahti olen. Hetkeks tuli paanika, et vara veel. Keerasin kiiresti end ümber ja upakile, et palun ära veel nii kiiresti tule! Mees ütleb rahulikult, et kalli, pea paistab, pikad juuksed, kõik on korras. Tõusin kehaga ja olin põlvili. Kolmas press, sündis pea. Kats ütles, et näe juba hingab. Läks veel mõni hetk, neljas press ja tuli ka keha. Sünni ajaks märkisime kell 6.59. Mulistas pisut ning ütlesin mehele, et keera näoga allapoole. Istusin ning võtsin lapse kaissu. Hea oli. Märkasin, et laps oli verine. Mul kerge rebend. Kats tõi meile saunalinu ümber. Nõjatusin pallile, tibu karjus, ju oli talle ka ikkagi liiga kiire tulemine. Siis teatas mees, et ongi poiss. Mees helistas Riinule, et laps käes. Nabanöör tuksus ca 10-15 minutit. Läbi ei lõiganud. Võtsin veel terasid. Selleks ajaks oli ärganud ka meie nüüdne vanem õde, kel oli mure, et emmet pole voodis. Jõudsid nutuga siis minu juurde ja kaissu vennat uudistama. Ca 45 min hiljem hakkasin platsentat sünnitama. Tõusin püsti, liigutasin puusi mõned korrad ja tuligi. Ei saanud aru, kas press tingis platsenta sünni või platsenta sünd pressi , aga tuli ilusti. Varsti jõudis ka Riinu kohale. Lõikasime siis nabanööri läbi. Istusime veel rahulikult köögis, mina jõin raudrohuteed, kõik sõid hommikuputru, ilus oli. Isegi lund sadas.

Tähelepanek: esimene laps sündis esmaspäeva hommikul kell 6.55, teine teisipäeval kell 6.59.

Isikukoodi saamine.

Kuna sünnitamine pidi minu „töö” olema, siis võttis mees enda õlule paberite kordaajamise. Alustas uurimist juba enne sündi ja esmalt võttis kontakti perearstiga. Rääkis talle siis sellest, et oleme kuulnud, et kodussünnitajatesse just erilise positiivsusega ei suhtuta ning soovime asja tema abiga lahendada. Kuna temal kogemused puudusid, siis oli ta ettevaatlik ning lubas asja uurida. Võttis ühendust haigla sünnitusosakonna juhatajaga ning sealt sai teada, et haiglas on võimalik kõik korda ajada kui vaid isa tuleb koos platsenta, ema dokumentide ning lapsega haigla. Nojah, nende jaoks ju ideaalne. Sellest johtuvalt ütles perearst meile oma ei-sõna, kuid üldiselt suhtus asjasse positiivselt.

Püüdis siis mees haigla sünnitusosakonna juhatajat kätte saada, et tema jutule minna. Esimesel päeval ei õnnestunud ning teisel oli meil juba sünnitus seljataga. Juhatajat ikka kätte ei saanud. Helistas siis mees tuttavale ämmakale, kes haiglas töötab. Temaga sai kokkuleppele, et läheme siis endid näitama, aga „tingimusel”, et tema ise on kohal ning minu arst, kelle juures arvel olen, ka. Nii läkski. Kogu lugu lõppes siiski hästi, sest koodi saime kätte ning mina oma arstiga vaatasime pealt ja muigasime, kuidas meile siis pabereid vormistati.

Nimelugu.

Kui ma 3 ajal üleval olin, siis käis peast läbi nimi Martin. Me teadsime, et võib olla poisslaps tulemas, aga kindlad ei olnud. Seepärast me ka nimedele väga aktiivselt ei mõelnud. Tegelikult ega ma lapse soole üldse väga ei mõelnud. Pealegi ma ei olnud üldse sellele nimele enne mõelnud. Ja kui siis tunni aja pärast sünnitama hakkasin… eks see nimi siis kutse olnud. Ja Martin temast saigi :)