Magdaleena sünnilugu

Magdaleena sündis 20. oktoobril, kui 41 nädalat oli täis.

Veel 19. oktoobril polnud mingit märki, et sünnitus võiks peatselt alata. Järgmise päeva pärastlõunaks oli meil ämmakaga kokku lepitud, et läheme ta juurde regulaarsele visiidile. Õhtul läksin vanni, mõnulesin seal pikalt ning vajutasin kordamööda mõlemal kannal emakakaela punkte, ise kaaludes, et kumb pool siis valusam on. Üsna hilja saime viimaks voodisse. Mees jäi magama. Mina ütlesin lapsele: kui sa nüüd valmis oled, siis tule, armas laps! Meie ootame sind!

Üsna varsti pärast südaööd, kui kell oli hakanud tiksuma 20. oktoobrit, hakkasin tundma üsna tugevaid kokkutõmbeid. Need muutusid ajapikku intensiivsemaks. Ühel hetkel kolisin mehe kõrvalt elutuppa diivanile. Seal ma siis hingasin hoolega ja tegin hoogsaid puusaringe. Võtsin sisse ka Arnica 12 ja tõin endale suure kruusiga vett aeg-ajalt lonksamiseks. Kokkutõmbed tugevnesid veelgi. Mõne aja möödudes otsustasin, et prooviks nüüd vanni. Vannis oli soe ja mõnus. Tuhud hakkasid seal aga vaibuma. Kügelesin vannis, kuni tundsin iiveldust. Tahtmine oksendada muutus ühel hetkel nii tungivaks, et kargasin vannist välja. Öökisin paar korda. Nende häälte peale ärkas mees üles ja tuli uurima, mis toimub. Saanud teada, et ma sünnitan, masseeris ta mu ristluid (ah, mis õnnis tunne!) ja läks siis mu tädile helistama, et too vanemad lapsed vanaema juurde viiks. Siis äratas mees lapsed ja aitas riidesse. Mina küürutasin sel ajal vanni najal ja hööritasin aga puusasid.

Kui olime omavahele jäänud, küsis mees mul ristluid mudides, et mis nüüd edasi. Küsisin, mis kell võiks olla. Selgus, et kuskil pool kuus. Seepeale ma arvasin, et võiks ehk ämmakale helistada. Mees helistaski ämmakale ja sai teada, et too on kohe alustamas oma 12-tunnist valvet. Kuna meil oli sündimas kolmas laps, sünnitus oli juba jupp aega kestnud ning tuhud käisid väga tihti, oli üsna ilmne, et tema abiga me arvestada ei saa. Mees helistas siis teisele ämmakale. Too kostis, et just sel hommikul on ta kinni ega saa tulla enne kui umbes 5 tunni möödudes. Viimasena oli meie abiliste nimekirjas minu toetajahing. Mees helistas talle, sai ta kohe kätte, ja doula lubas kohe tulema hakata.

Doula saabumise ajaks kolisin vannitoast tagasi elutuppa. Algul olin käpuli diivanil, pea maas ning pepu püsti, see tundus mõnus. Pärastpoole põlvitasin aga põrandale diivani najale, mees masseeris iga tuhu ajal mu ristluid ja doula hingas minuga häälekalt kaasa. Tundsin ennast väga hästi. Ühel vaiksel hetkel küsis doula, kas oleksin valmis ilma ämmakata sünnitama, mille peale ma vastasin, et olen küll. Laps aga arvas teisiti.

Sünnitus kulges edasi kord vaibuvas, kord tõusvas rütmis. Mees aitas asendeid vahetada ja masseeris, doula muudkui hingas minuga kaasa, andis iga vähekese aja tagant mulle juua, ja aeg aina veeres. Kuni viimaks helistas too teine ämmaemand, ütles et tema nüüd vabanes ja uuris, kas ma olen juba ära sünnitanud. Saanud teada, et veel mitte, tuli temagi meile. Selle aja peale oli juba peaaegu täisavatus, ainult väike servake oli veel ees, ja veed olid alles. Pressid aga ei tulnud ega tulnud peale. Julgustasin last tulema ja doula andis veel vastava homöopaatilise terakese. Siis käis üsna kõva laks ja veed puhkesid. Abiliste seltskond kummardus lähemale, et vete värvi uurida, aga kuna ma põlvitasin punasel saunalinal, siis ega sest värvist eriti sotti ei saanud. Eks nad ilmselt rohekad olid, nagu tagantjärele selgus.

Viimaks algasid ka pressid, mis ühtekokku kestsid üle tunni aja. Ise ma seda aega nii pikana ei tajunud, arvasin et ehk maksimaalselt pool tundi läks. Üldse oli mu ajataju sedavõrd nihkes, et ühtekokku 12 tundi kestnud sünnitust tajusin ma sisimas paar-kolm korda lühemana.

Presside aegu vahetasin ma mitu korda asendit. Lõpuks sünnitasin mehe süles istudes. Laps sündis rohekate vetega ja tegi kõva kisa. Mees ja ämmakas katsusid aeg-ajalt nabanööri ja kui see enam ei tuksunud, sidus ämmakas selle kena linase paelakesega kinni ja issu lõikas väädi emme käsitöökääridega läbi. Laps oli sel ajal mul kõhu peal ja nuttis, tissi ta ei otsinud. Issu tegi talle mõnusat vanni ja ämmakas keeras ta pehme sooja lina sisse, aga seegi ei mõiganud. Alles homöopaatia abiga lapseke rahunes, ta hakkas tissi võtma ja jume läks tal hästi ilusaks. Terve pärastlõuna ta magas. Sama päeva õhtul läksime Fertilitasse, kus saime igasuguste sekeldusteta paberid jutti aetud. Ja kuna laps sündis roheliste vetega, vaatas lastearst ta üle ning nentis, et kõik on korras, mingeid komplikatsioone pole.

Kokkuvõtteks veel niipalju, et minu eelmistest, epiduraaliga lõppenud sünnitustest erines see viimane nagu öö ja päev. Oluline oli tunne, et ma saan hästi hakkama, õdus keskkond ja 100% toetavad abilised, kes keskendusid ainuüksi minule ja lapsele ja kellest ükski polnud ülearune. Ja minu armas mees, kes veel paari kuu eest oli kodus sünnitamise suhtes üsna kõhkleval seisukohal, oli mulle sünnitusel väga tublisti toeks. Olen selle kogemuse eest elule tänulik.

Kristiina

/Leena 8-kuune/